Tartu laulupidu pakub kullaprooviga koorimuusikat


Tartu laulupidu pakub kullaprooviga koorimuusikat
Tartu Laulupidu

Tartu laulupeo peakontserdiks kogunevad laulukaare alla enam kui 8500 lauljat – mudilastest vanaemade-vanaisadeni. Selleks et esitada kullaprooviga koorimuusikat, mis hõlmab Arvo Pärdi, Veljo Tormise, Gustav Ernesaksa, Miina Härma jpt loomingut. Tartu laulupeo peadirigent ja kunstiline juht Triin Koch räägib intervjuus, mida tähendab ühe peo repertuaari koostamine.

Kuidas sündis Tartu laulupeo repertuaar?

Repertuaari arenema ja hargnema hakkamiseks on vaja palju inimesi. Esmalt koostasin kunstilise toimkonna, tutvustasin esimesel koosolekul oma kontseptsiooni ja panime koos paika üldised ideed, millest lugude valimisel lähtuda.

Kui varasemalt on sarnase arutluse juures olnud iga liigi juht, kes vastutab repertuaari eest, siis mina tegin nõnda, et koostasin meeskonna ja palusin kõigil mõelda ka teiste liikide peale. Nii võis lastekooride liigijuht pakkuda laule segakooridele ja vastupidi, et kõik oleks võimalikult mitmekesine. Kohati küllalt valuliste otsuste tagajärjel saime lõpuks kava kokku.

Rõhutate meeskonna olulisust. Kuidas peo üldjuht oma meeskonna kokku saab?

Meeskond on väga tähtis. Seda koostades tuleb mõelda nende inimeste peale, kes mõtlevad sinuga sarnaselt või kelle tööd oled kõrvalt vaadanud ja tead, et ta on oma ala professionaal. Kuna tegemist on ikkagi Tartu peoga, siis oli mõttes see, et Tartu või Lõuna-Eesti piirkond saaks kaasatud. Seega koosneb minu meeskond väga headest ja lähedastest kolleegidest.

Ehk repertuaari ja meeskonna hea tunnetuse tabamine on ülioluline?

Just, sest laulupeo puhul ju lõppkokkuvõttes midagi repertuaarist olulisemat ei ole. See teeb peo. Jah, muidugi on oluline, et piduliste kõht oleks täis ja esmavajadused rahuldatud, aga lõpuks jäävad peost meelde ikkagi laulud, repertuaar, meeleolu, mis seal kujuneb. Repertuaari koostamine on kõige olulisem. Et lauljad sooviksid neid lugusid laulda. See on kunst. See on väga suur kunst.

Õnnestus see kunst kergelt?

Kergelt ei tulnud midagi. Kuna Tartu pidu toimub suure peoga paralleelselt ja nende vahele jääb ainult paar nädalat, siis on keeruline korraldada Tartu pidu nii, et see ei kopeeriks suurt pidu.
Teame kõik, et kooride koormus on väga suur, lood on teatud keerukuse astmega ja kõik peavad ilmselgelt väga palju pingutama, et pääseda suurele peole. Ja kuidas paigutada selle juurde veel Tartu laulupidu ja selle repertuaar? Jah, pingutama peavad kõik, aga kuidas teha seda nii, et oleks tore ja meeldiv? See oli kindlasti üks minu lähtepunktidest, millele ma alguses väga palju mõtlesin. Minu jaoks oli peamine, et laujatele meeldiks repertuaar.

Mis on Tartu laulupeo võlu ja erilisus?

Ma teen väga suure kummarduse selle inimese ees, kes lahendab ära küsimuse, kuidas panna kaks laulupidu kõrvuti toimima, nii et kumbki ei rebeneks. Kuidas Tartu pidu on sündinud? See sündis siis, kui tähistati laulupeo 100. juubelit. Siis oli tunne, et nüüd tuleb ka Tartus midagi teha, sest Tartu on ju laulupidude häll. Tartus sündis traditsioon, mis jäi kestma.

Vaadates, kuivõrd palju võhma võtab suureks peoks valmistumine nii lauljatelt, dirigentidelt kui ks üldjuhtidelt, siis on mul natuke selline tunne, et Tartu pidu kannatab teatud aspektis selle all. See pole pahasti öeldud, aga kõige keerulisem ongi leida ressurssi: õppimisaega, raha. Mis on mõttes olnud, aga mida keegi pole julgenud ära teha, on Tartu pidu suurest peost lahti haakida, et need toimuksid erineval aastal. Näiteks aastase vahega. Siis oleks Tartu peoga võimalik palju rohkem ette võtta. Nii uue repertuaari tellimise kui ka repertuaari mahuga.

Kas see, et tegemist on laulupeo sünnipäevale pühendatud kontserdiga, tegi ülesande lihtsamaks või keerulisemaks?

Alguses kindlasti keerulisemaks, sest ülesande saamisel lõi juba ainuüksi juubelinumber mu kuidagi lukku. Tekkis küsimus, et mis ma nüüd küll tegema pean! Kuidas seda küll tähistada, et oleks uhke ja ilus? Esialgu tekib pigem paanika, aga nagu iga asjaga – kui hakkad rahulikult mõtlema ja lahendusi otsima, siis hakkab kõik ka vaikselt hargnema.

Kui me tähistame juubelit, siis vaatame üldjuhul ikka ka minevikku. Seda tehes saime aru, et ainult ühe kontserdiga ei anna mitte kuidagi 150 aastat kokku võtta. Siis sündiski idee, et teeme mitu kontserti ja tähistame juubelit mitmel päeval. Teeme eraldi festivalipäeva, mil saame rääkida meie loost veidi pikemalt ja vabamas vormis kui peakontsert seda võimaldaks. Seega ongi Tartu laulupidu valgunud laiali kolmele päevale. Esimesel päeval räägime kõige esimesest peost ja ajast, kuhu oleme jõudnud. Teisel päeval toimub ajaloorännak, mille käigus jõuab rahvani kolm lavastuslikku kontserti, kus on läbilõige sellest, mis laule on 150 aasta jooksul lauldud ja mis sündmused on olnud. Siis toimub peakontsert ehk laulupidu ise, mille kavasse me vähemalt püüdsime panna võimalikult palju laule, mis paistavad olevat ajaproovile vastu pidanud ning mida lauljad soovivad laulda ja inimesed armastavad.

Milline näeb peadirigendi jaoks välja laulupeo põhipäev? Kuidas teie päev algab?

Kui ma kõiki neid ülesandeid teaks, oleks mul palju kindlam olla! Olen selles rollis ju esimest korda. Päev algab kindlasti hästi vara ja ma olen lauluväljakul arvatavasti kohal kell 8. Mul on millegipärast tunne, et see päev on minu jaoks pigem administratiivne kui kunstiline. Vähemalt selle päeva esimene pool. Loomulikult on mul väga palju abilisi, kes tegelevad tehniliste küsimustega, aga ikkagi hoian ju ise ka kõigel silma peal ja hoolitsen selle eest, et õige inimene õigel hetkel dirigendipulti jõuaks. Annan kolleegidele tagasisidet, kuidas tundus, kuidas kõlas.

Pean tunnistama, et seda päeva ootan ma väga, sest lauluväljakul viibimine on mulle ikkagi väga tuttav, lähedane, omane. Peadirigendi rollis olen küll esimest korda, aga mulle on tuttav olukord, kus dirigendid tulevad juba hommikul kohale, suhtlevad omavahel, kõik on kergelt ärevuses. Samas saab seal palju nalja ja on tore. Seda päeva ma tõesti ootan. See on päev, mil hakkab reaalselt sündima see, mida on poolteist aastat ette valmistatud.

Kui palju on sel päeval jaksu minna oma kooride juurde?

Kindlasti on. See osa mulle kõige selle juures meeldibki. Omamoodi on kõik suur ja hoomamatu ning eks koor elab ka laval oma elu, aga miskitmoodi on ju vaja nad kuidagi käima saada, neile elu sisse lüüa. Seal sünnib toredaid asju, aga seda peab keegi juhtima.

Te ise juhatate kolme laulu?

Jah, aga see pole iseenesest kuidagi erakordne, sest olen laulupeol isegi rohkemat hulka laule dirigeerinud. Aga meil on ju nii palju häid tegijaid ja põhimõte on see, et võimalikult paljud dirigendid saaksid seda tunnet ja laulupidu kogeda.

Kuidas te need lood endale saite?

See sama kunstiline toimkond arutas ka dirigentide ja igaühe juhatatavate lugude üle. Näiteks juhatan ma Miina Härma „Tuljakut”, mis on märgiline lugu ja mida ma siiani ei ole väga naisdirigentide juhatuses näinud. Üldlaulupidudel on „Tuljakut” juba aastakümneid juhendanud Ants Üleoja. See on tema leivanumber ja keegi isegi ei mõtle selle peale, et äkki võiks selle koha võtta keegi teine. See on nii kindel asi ja see on väga tore!

See pole kindlasti mitte lihtne lugu, mida juhatada. Oma tempokuse ja kõige muu tõttu võib see väga kiiresti käest ära minna, kui sa osavalt ei tegutse. Mõne loo puhul, mida kunstiline toimkond mulle juhatamiseks pakkus, tundsin, et tean vähemalt ühte dirigenti, kes juhatab seda kindlasti minust paremini. Ja sellisel juhul tegin valiku tema kasuks.

Kas teil on ka mõni rituaal, mida teete enne koori ette astumist?

Dirigentidel on üldiselt oma rituaalid, aga nad teevad need ära enne, kui lauluväljakule saabuvad. Ükskõik kui võimas ja pidulik näib kõrvaltvaatajale dirigendipulti mineku hetk, siis tegelikkuses – ma ei soovi küll kellegi illusioone ära rikkuda – ei ole see just eriti kerge. Seal loeb mitu inimlikku faktorit: pulss on ilmselgelt ärevast hetkest väga kiire ning veel mõtled, kas jõuad õigeks ajaks õigesse kohta, et trepil ei komistaks ja pikali ei kukuks.

Kui juba puldis olen, siis on see hetk nii suur ja emotsionaalne, et kõige olulisem on säilitada mõtlemisvõime ja selge mõistus. Mõte peab töötama, et dirigent suudaks loo läbi viia. Kõige keerulisem ongi sel hetkel külma närvi säilitada.

Kuidas seda saavutada? Vaatate te mõne laulja otsa või leiate muu pidepunkti?

See on tegelikult tõsi, et ükskõik kui suur tundub see kaarealune inimeste hulk, ikkagi on näha tuttavaid nägusid, tulevad meelde proovid ja pilgud. Mina aga mõtlen veel vahetult enne, mis olid laulu märksõnad. Ma hoian end väga kindlalt loo küljes kinni. Lõppkokkuvõttes on see ikkagi töö. See on see, mida tuleb teha, see on see, mida minult oodatakse. See on küll väga ilus ja suursugune töö, aga ikkagi töö. Võtku see siis sel hetkel kas või kolm minutit, aga see nõuab täielikku keskendumist ja valmisolekut. Jah – ilus, võimas ja suursugune töö.

Laulupidu saab 150-aastaseks. Millised on teie enda eredamad laulupeohetked?

Siin on lihtne vastus – 1990. aasta laulupidu, mis on määranud minu elus nii palju. Iga eestlane, kes sellele aastaarvule mõtleb, saab minust aru. Aeg oli murranguline, põnev ja hästi ilus. Me kõik olime ääretult emotsionaalsed nende sündmuste valguses, mis vabanemise ajal Eestis toimusid.

See oli esimene laulupidu, mis oli täiesti eestimeelne, kuigi tegelikult oli selle peo jaoks valmis ka punastlaadi repertuaar. Aeg muutus, repertuaar tehti ümber ja siis võis esimest korda laulda kõiki neid laule, mida me nüüd peame iseenestestmõistevaks.

Olin siis 15-aastane ja selleks ajaks oli minus küpsenud kindel teadmine, et ma soovin saada dirigendiks. See oli minu jaoks ka tohutu enese avastamine ja enesest aru saamine. Olin sel peol täiesti armunud ametisse, millest mul ei olnud veel eriti aimu, aga ma teadsin kogu repertuaari peast. Mitte ainult laste- või naiskooride laule, vaid absoluutselt kogu peo repertuaari. Kuni selleni välja, et oskasin lauda ka kõikide lugude erinevaid partiisid. Need on mul siiani peas.

Millised neist on kõige erksamalt meeles?

Näiteks Miina Härma kantaat „Kalev ja Linda”, „Kus Põhjalahe kohiseb”, „Hoia, Jumal, Eestit”, meeskoori laul „Aiut-taiut” ja Roman Toi. Ma lihtsalt nii imetlesin kõiki dirigente! Ma käisin neil järel, jalutasin kolm-neli meetrit neist eemal ja vaatasin, mida nad teevad ja räägivad ning see tundus mulle lihtsalt ime! Siis sai mulle lõplikult selgeks, et see on amet, mida ka mina soovin pidada ja täna on ilus mõelda, et see kõik on just nii läinud.

Tartu laulupeoks valmistudes olen pidanud ajastukontsertideks kogu repertuaari läbi vaatama ja kui 1990. aasta peo repertuaari vaatasin, siis tuli mul peale eriline heldimus. Nüüd õpetan oma Tartu ülikooli kammerkoori meestele sama Roman Toi laulu „Aiut-taiut”. Peast! Ilma, et ma oleksin seda lugu hiljem näinud. See on täiesti uskumatu tunne. See pidu oli minu jaoks nii märgiline ja muutis minu jaoks paljut.

Te ise korraldate igal aastal oma kodukohas, väikses külas, oma kolme kooriga laulupäeva. Sel suvel juba 12. korda. Selgi erilisel moel hoiate laulupeo traditsiooni elus.

Iga aastaga tunnen järjest enam, et olen õpetaja. Minu ametinimetus ei ole õpetaja, aga dirigent on ka ikkagi õpetaja, muusikaõpetaja, ning ta suunab kindlasti selle hulga inimeste mõttemaailma, kellega ta parajasti tööd teeb. Kui palju mul on võimalust suurt hulka inimesi mõjutada? Vahel sooviksin nii väga ka suurel laulupeol kogu auditooriumiga kõneleda, aidata neid üle raskustest, mis on neid tabanud seoses mõne laulu harjutamisega. Selleks ei ole kunagi mahti, aga mul on tunne, et inimestega oleks vaja kuidagi teisiti rääkida või kuidagi teisiti neisse usku sisendada.

Usun, et ka selline väike laulupäev, mis toimub minu kodu läheduses tõesti juba 12. korda, ikkagi mõjutab ja õpetab mingit moodi minu lauljaid. Ei ole tingimata vaja, et koos oleks suur rahvamass. Ka kõige väiksemas kohas ja kõige väiksemal lauluväljakul võib sündida ime. Ei pea ka palju publikut olema. Arvan, et kui kuskil Võrumaa metsade vahel kõlab „Kaunimad laulud” või „Oh laula ja hõiska”, siis see ikka jõuab kuhugi. See on mõttena lihtsalt nii ilus ja toidab mind ennast.

Suurelt laulupeolt ootan seda, et inimesed tuleksid kohale ja naudiksid kõike. Olen ise kogu protsessi kaasa teinud, seda iga ihurakuga läbi elanud ja tean, et see ei ole kellelegi kerge olnud, vaid kõik on kõvasti pingutanud ja vaeva näinud. Tulge ja nautige! Ärge minge väljakult ära, vaid kuulake teisi ja vaadake, mis seal sünnib. Lihtsalt elage selle sees. Pärast pikka ettevalmistust kestab see kõik justkui hetke. Olge kohal, tundke rõõmu ja nautige!