Vaata, mida toob uus aasta Vaba Lava teatrikeskuses!


Vaata, mida toob uus aasta Vaba Lava teatrikeskuses!
Foto: Aurelia Minev

Vaba Lava Tallinna teatrikeskuses saab 2019 esimesel poolaastal näha palju põnevat teatrit – headest Eesti lavastustest välismaiste tipptegijateni.

“Furby tagasitulek” 15. jaanuaril

Urmas Vadi humoorikas lavastus “Furby tagasitulek” üks viimaseid etendusi.

Kas sa tunned, et oled vahel väsinud? Ja see pole see väsimus, mis tekib peale väikest sörki metsarajal. See pole ka lihtsalt mingi meeldiv rammestus eduka tööpäeva lõpul. Vaid see on selline perekondlik väsimus, mis tekib siis, kui laste mahaaetud puder täidab põrandalaudade vahesid, kui lõppevad puhtad sokid, kui enam ei jõua kedagi kuulata, kui ainsad teemad naisega on sina tood, mina viin. Ehk lahendaks pagulased palju meie koduseid ja isiklikke, ehk ka intiimseid probleeme? Sest tööd on alati kuhjaga, aega ja raha, tähelepanu ja armastust aga vähe, üks inimene kuluks ära küll. Või siis ikkagi ei ole meil teda vaja? Kas meil üldse on teisi inimesi vaja? Kas meil on võimalik teistest inimestest aru saada? Endastki on raske aru saada. Neile küsimustele püüabki vastuseid leida Urmas Vadi lavastus “Furby tagasitulek“.

Osades: Liina Vahtrik, Aarne Soro ja Peeter Rästas.

“Pilveooper ehk Dido probleem” 12., 13. ja 14. veebruaril

12. veebruaril 2019 esietendub Vaba Lava Tallinna teatrikeskuses kuraatoriprogrammi uuslavastus „Pilveooper ehk Dido probleem“, mis sünnib lavastuskunstnik Liina Keevalliku, lavastaja Mart Kampuse ja etenduskunstnik Christina Batmani (Prantsusmaa) koostöös.

„Pilveooper“ räägib inimeseks olemisest olukorras, kus pea kohal on taevas täis informatsiooni. Kogu „personaalpilvedesse“ ehk „cloud’idesse“ salvestatud infohulk on sama kontrollimatu nagu ilm ise ja iga kell võib sealt kohatul hetkel midagi alla sadada.

Lavastuse tehniline lahendus paljastab julma tõe – süütud valged lammaspilved pole enam lihtsalt head pehmed padjad ingli istumise all, nad on tulvil andmeid, nii vajalikke ja hädavajalikke kui ka lihtsalt jampsi, puhast entroopiat. Seal, kus vanasti elasid jumal ja juhus, on nüüd kraamiladu – seal saab nii šoppingul kui ka vargil käia, väärt infot kalastada kui ka müramutta uppuda. Etenduses astuvad üles Christina Batman (autor, laul), Liina Vahtrik (Von Krahli teater, laul), Louis Arlette (muusika ja heli- kujundus), Jérôme Dupont (video), lavastus sünnib koostöös Tallinna ülikooli BFMiga.

“(Teisitimõtleja)” 27. veebruaril

Andri Luubi lavastus “(Teisitimõtleja)” räägib endisest punkarist ja bändimehest (Ivo Uukkivi), kes omal ajal teadis, millisele diktaatorile vastandudes ta oma laule kirjutas ja mis tõe pärast ta vangis istus. Ent tõejärgses mitmeplaanilisuses on ta kaotanud igasuguse fookuse. Temast on saanud inimene, kes on alla vandumas isiklikule heaolule, kes vanast vihast mässab internetis, kirjutab vihakõnet ning antikapitalistlikke suurkorporatsioonide vastaseid kommentaare. Tema elu on läinud allamäge, ta on lõhkunud oma lähisuhted ning on määratud väljakutsuva käitumise tõttu viharavile. Mees peab olema ühiskondlikult kasulik, aga millise tõe või millise hüve eest ta inimkonna tulevikku silmas pidades võitlema peaks? Kuhu inimkond liigub? Vaene punklegend ei suuda aru saada, mille nimel edasi elada.

Punkarile on määratud viharavi konsultandiks ja mentoriks noor doktorant Stockholmist (Mari Abel või Laura Peterson), kes üritab teda lahti muukida, tema viha kuidagi kanaliseerida. Aga see ei ole kerge ülesanne ja raske on ennustada, kuhu see kõik viib. Keeruline on leppida, kui sa ei tea, kellega sa tülis oled, või kui oled leppimatu loomusega. Mees, kes ütleb välja tõtt, mida keegi enam ei vaja.


Foto: Aurelia Minev

“Minu Eesti vanaema” 18. ja 19. märtsil

Märtsis 2019 tuleb Tallinnasse Vaba lava kuraatoriprogrammi raames Vaba Lava Narva teatrikeskuses esietenduv lavastus „Minu Eesti vanaema“. Lavastajaks on Narvast pärit Venemaal tuntud näitleja Julia Aug, kes räägib oma vanaema loo. “Minu Eesti vanaema” on koostöölavastus teatriga R.A.A.A.M.

“Elagu elu, mis põletab rinda” 9. aprillil

9. aprillil 2019 toob prantsuse-belgia lavastaja Armel Roussel koostöös eesti näitleja Jarmo Rehaga Vaba Lava Tallinna teatrikeskuses välja uuslavastuse „Elagu elu, mis põletab rinda“, mis võrdleb sajanditaguseid tabusid praegusaja omadega nii Euroopa kultuuriruumis kui ka mujal maailmas. Armel Roussel on prantsuse päritolu belgia teatrilavastaja. Ta on tegev teatrikompaniis [e]utopia3, Belgia Rahvusteatris ja Brüsseli teatris Théâtre Les Tanneurs ning samuti on ta teatripedagoog Belgia Riiklikus Etenduskunstide Kõrgkoolis (INSAS). Armel Roussel on eesti teatripublikule juba tuttav, sest 2018. aasta kevadel esietendus Vabas Lavas „Kevadine ärkamine“ Frank Wedekindi samanimelise näidendi põhjal. Lavastus oli nomineeritud Belgia teatriauhindadele parima lavastuse ja parima meesnäitleja kategoorias.

Rousseli ja Reha uuslavastus „Elagu elu, mis põletab rinda“ märksõnadeks on armastus, iha, religioon, seks ja surm. See on romantiline, šokeeriv ja erootiline lavastus, täis rikkalikku fantaasiat.

„Elagu elu, mis põletab rinda“ on samuti osa Rousseli uuslavastusest „Kevadine ärkamine 2.0“ (kaasprodutsendid [e]utopia-Armel Roussel, Vaba Lava ja Théâtre Les Tanneurs Bruxelles), mille esietendus on planeeritud 2019. aasta lõpul Brüsseli teatrisse Théâtre Les Tanneurs ning seejärel Eestisse Vabale Lavale.


Foto: Alan Proosa

“Elementaarosakesed” 4. mail

Vaba lava toob Eestisse prantsuse teatri imelapseks tituleeritud Julien Gosselini lavastuse „Elementaarosakesed“ („Les Particules élémentaires“), mis põhineb Michel Houellebecqi samanimelisel kuulsal romaanil. Julien Gosselin on Avignoni teatrifestivali ajaloos senini noorim lavastaja, kes aastal 2013, vaid 26aastasena festivalile kutsuti.

Senini on Avignoni teatrifestivalil esinenud ning kodu- ja välismaiste teatrikriitikute ja publiku tähelepanu pälvinud kolm Gosselini lavastust: „Elementaarosakesed“, „2666“ ja „Mängurid, Mao II, Nimed“ („Joueurs, Mao II, Les Noms“), mille ühisnimetaja on eepilisus, autori ajatajuga manipuleerimine ja transilaadse seisundi esilekutsumine. Kui „Elementaarosakesed“ kestis neli tundi, siis 2016. aastal etendunud lavastuse „2666“ pikkuseks oli 12 tundi ja 2018. aastal etendunud Don Delillo kolmel teosel põhineval lavastusel 10 tundi. Selliseid ekstravagantsusi on seni teatriajaloos lubatud vaid sellistele gurudele nagu Peter Brook või Robert Wilson. Kuid publik ja kriitikud on olnud Gosselini lavastustest võrdselt lummatud ning etenduste pikkus pole kedagi eemale peletanud ei Avignoni teatrifestivalil ega prestiižikas Odéoni teatris Pariisis.
2018. aasta novembris pälvis Julien Gosselin Euroopa Teatri Preemia (Europe Theatre Prize) kategoorias „Uued teatrireaalsused”, mille 2017. aastal sai teater NO99.

„Elementaarosakeste” samanimelise romaani (Indrek Koffi tõlkes) autor Michel Houellebecq on paljudele eesti lugejatele tuttav. Gosselin ei näe põhjust, miks peaks lavale tooma ajaloolisi teoseid tänapäeva võtmes, kui tänapäev ise on tulvil head kirjandust, mida dramatiseerida. Ta tervitab Houellebecqi karmi keele kolimist teatrilavale ning leiab selle olevat äärmiselt värskendava: „Teater peab rääkima praegusest maailmast, võimalikult otse, ilma metafoorideta.“ Ta teeb kõik, et võtta romaanist kaasa nii lootusetus kui ka huumor. Et sünniks valus ja vajalik teater. Tsiteerides Houellebecqi: „Pühendatud inimesele.“


Foto: Simon Gosselin

“Pime ruum” 23. ja 24. mail

Käesoleva hooaja lõpetab 23. mail 2019 teatrikompanii Plexus Polaire, kes kandideeris oma lavastusega „Pime ruum“ („Chambre Noire”) Vaba Lava kuraatoriprogrammi. Plexus Polaire on noor, alles 2008. aastal lavastaja Yngvild Aspeli (Norra) initsiatiivil loodud rahvusvahelise tiimiga prantsuse teatrikompanii, kes on oma lavastustega ülimalt edukalt esinenud paljudel mainekatel festivalidel üle kogu maailma. Yngvild Aspeli põimib oma lavastustesse visuaalteatri, nukukunsti, muusikateatri ning videokunsti elemente. 2017. aastal oli Plexus Polaire lavastusega „Tuhk“ („Cendres“) rahvusvahelise visuaalteatri festivali NuQ Treff üks peaesinejaid Tallinnas.

Lavastus „Pime ruum“ on inspireeritud tänapäeva rootsi kirjaniku Sara Stridsbergi romaanist „Unenägude reaalsus“ („Drömfakulteten“). Rahvusvahelist menu saavutanud ehe, kriipivvalus ning tundlik teos portreteerib Valerie Solanast, popikooni ja radikaalset feministi, naist, kes kirjutas skandaalse „SCUM Manifesto“ ja üritas tappa Andy Warholi.

Näidendi tegevus toimub aastal 1988, mil Valerie Solanas on San Francisco kehvas hotellitoas suremas. Selle komplitseeritud naise elu tuuakse lavale fragmentaarsete mälupiltide ja varjukujudena taaselustuvate inimeste kaudu. reaalsus seguneb peadpööritava hallutsinatiivsusega, kasutades ainulaadset visuaalset kujundikeelt ning lummav-õõvastavat muusikalist kujundust. Valerie Solanast, lavastuse peategelast, etendab elusuurune nukk. Lisaks on laval näitleja ja nukujuht Yngvild Aspeli ning löökpillimängija Ane Marthe Sørlien Holen.

Sel hooajal jätkab Vaba Lava koostööd NUKU teatriga ning visuaalteatri tipplavastus „Pime ruum“ on ka NUKU teatri korraldatud rahvusvahelise visuaalteatri festivali NuQ Treff 2019 programmis.


Foto: Benoît Schupp

Piletid ja lisainfo: www.vabalava.ee.