Mitmes lavastus “Hulgakesed” Vabal Laval sul on ja kuidas see valmis?

Oleneb, kuidas lugeda. Kui lugeda lavastusi, mille loomise algimpulsi juures ma olen olnud, siis on see mu viies lavastus.

Ma usun kollektiivsesse loomingusse ja sellesse, et tervik on suurem kui selle osade summa. Vabal Laval esietendunud “Hulgakesed” ei ole selles mõttes erand, sel on kaks lavastajat – Sveta Grigorjeva ja mina. Svetaga tahtsin pikalt midagi koos teha ja olin väga põnevil, kui selgus, et saame pead kokku panna.

Suure panuse andsid kõik meeskonnaliikmed. “Hulgakeste” protsess oli väga põnev ja väljakutseid pakkuv. Kunstiline tõde selgus teema kirglikust ja võib-olla isegi kirurgilisest lahkamisest. Meeskond, kes lavastuse kallal töötas, oli väga õnnestunult kokku pandud. Samas oli see ka riski peale minek, sest meeskond polnud põhimõtteliselt varem omavahel koos tööd teinud, kaasa arvatud mina ja Sveta. Suurim koostöökogemus oli meil etendaja Riina Ausmaga. Tunne, et oleme meeskonnaga õigel teel, oli aga algusest peale tugev ja püsis minu – ja ma julgen loota, et ka Sveta jaoks – vankumatuna.

Siim Tõniste

Millest “Hulgakesed” sinu jaoks räägib?

See lavastus on nagu viitsütikuga pomm, mille plahvatust oodata ja kui korraks on tunne, et pomm jäi plahvatamata, siis hetk hiljem mõistad, et oled juba mitu korda õhku lennanud.

Meie lavastust võiks kirjeldada kui vormilt postdramaatilist ja sisult ambivalentset teatrit. Selles töös on materjalina väga palju sisendeid. Üks meile väga oluliseks saanud tekst oli August Gailiti “Punased hobused”, milles autor kirjeldab kõhedusttekitava täpsusega Mari-nimelise püromaani saatust. Gailitil oli tulega vist ka mingi isiklik seos. Tema Rootsis Örebro kalmistul asuval hauakivil on kujutatud leegitseva Tallinna siluetti ja kirjas: “Üks leegitsev süda, üle rahutu vee”. Teiseks oluliseks impulsiks olid näiteks trupi poolt välja mõeldud superkangelastest tegelased, kel esinevad pürokineetilised – ehk siis tulega seotud või tuld tekitavad – ülivõimed. Sellest koorus välja ka teatav hea ja halva vastandamine. Mulle väga meeldib näiteks Ajjar Ausma tegelaskuju, kes põhimõtteliselt teeb kurja, aga ei saa sinna mitte midagi parata, sest see on osa tema loomusest.

Kes võiksid seda lavastust vaatama tulla?

Meid võiksid vaatama tulla need, keda huvitab nüüdisaegne teater ja selle avaldumisvormid. Vaatajad, kes tavaliselt otsivad klassikalisi narratiive ja kostüümidraamat, võiksid ka tulla. Ehk õnnestub meil teie maitset muuta.

"Hulgakesed"

Põletamine, läbipõlemine, süütamine, sütitamine, süttiminesellised märksõnad. Mis teema sul selle tulega on?

Tule teema selle lavastuse kontekstis sai minu jaoks alguse püromaanide kui ühiskonda mitte kuidagi sobituva inimhulga kaudu. Lavastuse ettevalmistusprotsessi jooksul otsisime Svetaga mingit marginaalset gruppi inimesi, mille liikmete isikuomaduste hulka kuuluksid paratamatusena sellised aspektid, mis meie mõistes toimivasse ühiskonda ei sobi. Näiteks soov panna naabri maja põlema. Sellest sai meie süütamise, süttimise ja sütitamise uurimine alguse.

Proovide käigus selgus, et kõigil meeskonnaliikmetel on selle süütamise ja põlemisega mingid isiklikud kogemused. Kes armastab lihtsalt tulle vaadata ja järjest tikke tõmmata ning kes on elus tulekahjust põgenema pääsenud.

Mis on parim asi, mis sinu ja Sveta lavastuse kohta öeldud on?

Mulle isiklikult läks hinge, kui tantsukunstnik Joanna Kalm kirjutas pärast lavastuse nägemist järgmiselt: “Mul kõlab siiani kõrvus Siim Tõniste kõne Prometheusena. Ratastel kohver veeremas üle lavalaudade, toomas kaugelt maalt päris tuld. Seda tuld, mis teeb päris sooja ja valgust, ent on täna asendatud võltside soojus- ja valgusallikatega. Ürgne kutse, mille kutset ei tohi mäletada. Päris elusolemine, mida me ei oska enam elada, nii jäi mulle mõttesse.” Prometheuse monoloog, mille teksti kirjutas Jürgen Rooste, oli minule kui etendajale lavastuse suurim väljakutse ja oli suur rõõm kuulda, et Rooste lausete vägi vaatajateni jõudis.

"Hulgakesed"

Räägi veidi endast. Milline on su taust ja kuidas teatri juurde jõudsid?

Ma arvan, et teatrit hindama õpetasid mind vanemad. Me käisime perega rohkem teatris kui näiteks kinos. Aga seda, et hakkaksin teatrit tegema, ma ise pikalt ei uskunud. Mul läks vist aega enne, kui kogesin teatrit, mis selle tungi mu sees tööle pani. Mäletan, et olin keskkoolis, kui esimest korda Kanuti Gildi SAALi sattusin ja mõistsin, et teatrit saab teha vahenditega, millest mul varem aimu ei olnud.

Ülikoolidiplomil on kirjas, et olen koreograaf-lavastaja. Selle dokumendi ja enamiku oma praktilisest haridusest sain Tallinna ülikoolist. Koolis olen käinud ka Praha etenduskunstide akadeemias ja Tartu ülikoolis. Sellise teatri juurde aga, millega end praegu siduda soovin ja mille arengusse loodetavasti ka panustan, olen jõudnud tänu inimestele, kelle loomingut hindan ja kellega mul on olnud privileeg koos töötada.

On sul ka oma iidoleid?

Alati, kui seda mu käest küsitakse, olen kimbatuses. Pean ütlema, et mul ei ole iidoleid. Imetlen kunstnikke, kes suudavad ennast ja oma käekirja kehtestada, aga kes ei jää kinni iseenese püstitatud põhimõtetesse ja loomise stampidesse.

"Hulgakesed"

Milliseid filme vaatad, millist teatrit naudid ja millist muusikat kuulad?

Hiljuti vaatasin sellist filmi, kus tegevus toimus maailmas, kus kõigile vallalistele inimestele anti 45 päeva, et endale armastus leida. Nad pandi suurde sanatooriumisse. Seal said nad viimase võimaluse endale kaaslase leida. Need, kellel see ei õnnestunud, muudeti loomadeks. Milliseks loomaks, selle sai igaüks ise valida. Selle filmi nimi on “The Lobster” ja selle režissöör Yorgos Lanthimos. Ma soovitan seda võimalusel vaadata.

Teatris nägin viimati Vahur Kelleri “Linnud”, mis on NUKU teatris mängitav täiskasvanutele mõeldud tükk, tõeliselt judinaid tekitav õuduslugu.

Kuulan pigem elektroonilist muusikat. Viimasel ajal on läinud tihti kordusesitusele Jack J — Something (On My Mind).

Mis on su järgmised loomingulised plaanid?

Praegu olen võtnud sihiks end paremaks kirjutajaks treenida. Järgmise lavastuse idee on olemas. Teemaks on terrorismi kujutamine. Lavastus võiks sündida järgmisel hooajal koostöös dramaturgi Piret Jaaksi ning tantsu- ja etenduskunstniku Üüve-Lydia Toomperega.

Vaata ka lavastuse "Hulgakesed" klippi!


“Hulgakesed” Tartu Uues Teatris 30. aprillil kell 19.
Piletid Piletilevis
www.vabalava.ee

Jaga
Kommentaarid