Tagantjärele ei mäletagi, mismoodi tekkis mu messenger’i nimekirja paar aastakest tagasi üks noor kutt, kes nimetas end Eskimoks ja tahtis rääkida hip-hopist.
Nii teoorias kui praktikas. Eskimo eestikeelne nimi oli Martin Kallasvee ja muuhulgas saatis ta mulle kõrvalseisja arvamuse jaoks omatehtud muusikajuppe — pigem sketše kui lugusid –, mis olid Nightmares On Waxi ja Shanteli stiilis suitsused ja laisad jazz-olesklused. Umbes sellised, mida harrastas teha Chalice enne seda, kui ta end kõrgematesse kultuurikihtidesse osavalt sisse klimberdas. Kui nüüd otsida kodusemat võrdluspunkti.
