Eino Baskinil ilmus elulooraamat. “Keda see kotib?”

Kunagi käis Eino Baskin televisioonis rääkimas mõttest teha saatesari vanade armastatud näitlejatega, kes kõneleks oma elust ja meenutaks möödunud aegu. Ta pakkus rääkijatena välja ennast, oma eksabikaasat Ita Everit, ka Kaljo Kiisk oli sel ajal veel elus. Toimetajal oli ettepaneku kohta vaid üks küsimus: “Keda see kotib?” Ja sinna see jutt jäi.

Just pealkirja “Keda see kotib?” pakkus Baskin esimesena oma elulooraamatule. Teose autor Piret Tali ei suutnud seda aga läbi lasta, ja nii nimetati raamat kordades vähem vulgaarselt — “Naer läbi pisarate.”

Kumba on Baskini elus rohkem olnud, naeru või pisaraid? “Mõlemaid on olnud piisavalt,” sõnab mees. “Alati kui öeldakse Baskin, tõmbub inimestel nägu naerule. Et tee pulli. Räägi mõni nali.”

Tegelikult on Baskini elus tragöödiat rohkemgi olnud kui komöödiat. Ta on natside käe läbi kaotanud 15 sugulast, istunud kaks korda kinni, matnud abikaasa ning kolmeaastase tütre, elanud üle kolm infarkti ja kuus tõsist operatsiooni, lebanud 47 päeva koomas, kuid ikkagi on mees täis elujõudu. 

Raamatus avalikustab ta esimest korda enda vangistamise loo ja räägib avameelselt pornoprotsessist, mis kuulutati kinniseks.

Nüüd lubab ta lõpetada. “Viin Vana Baskini Teatri kultuurikeskusesse Solaris ja teen seal oma viimase lavastuse. See jääb nüüd tõesti viimaseks,” lubab ta.

Kuid kas ikka jääb? Mees lubas tagasi tõmbuda ka oma 70. juubelil, kuid ei suutnud. Täna, kümme aastat hiljem, plaanib ta pärast viimast lavastust koduseks jääda ning end ravida.

Eino sõnul on ta raamatule juba ka vastukaja saanud, mõni kiidab, mõni laidab. Internetikommentaarides olevat ta kohe, kui ilmus esimene teade raamatu ilmumisest, maha materdatud. Kas siis vanameister hoiab kommentaaridel silma peal? “Nalja viluks vahel vaatan, kes mind ümbritseb,” muigab ta.