LOE: Kõik, mida sa pead teadma flirtimisest ja sellest, kuidas ennast meeldivaks muuta!

Mure: Ma sain tuttavaks ühe ilusa poisiga. Ta meeldib mulle, aga mida teha, et talle meeldida ja kuidas aru saada, et ma olengi talle meeldima hakanud. Kas meeldimist saab kuidagi õppida? T.R., 15

Dr Noormann:

LILLEFLIRT

Kas ma meeldin sellele tüdrukule või sellele poisile, kuidas talle endast ja sümpaatiast tema vastu piinlikkust tundmata märku anda, mida teha, et ta mulle tähelepanu pööraks ja minuga tegeleks? See temaatika on käinud läbi kümnete murekirjade.

Endast märkuandmine, enda nähtavaks tegemise sisuks on läbi aegade olnud flirt. See on segu edvistamisest, eputamisest, pilkude, miimika ja kehakeelest. Kui otse öelda ei julge või pole see kombeks, siis me “uurime maad”, kompame suhete võimalikkust sellises flirtimiskäitumises. Tänapäevasel netiajastul on kasutusel semiootiline flirt — see on tähemärkidest ehk emotikonidest koosnev „salakeel“ ridade vahel. Kuid see sobib ju ainult kirjavahetuse juurde. Aga kuidas käituda siis, kui kohtume silmast silma? Kuidas vanasti, enne arvutiaega oma salajast sümpaatiat väljendati?

Naistepäev on tulemas ja ma pakun mälu järgi lühikese konspekti flirtimismängust, mis oli kasutusel kunagi õukonnamänguna ja hiljem isegi veel 70-80 aastat tagasi seltskonnamänguna. Jutt on lilleflirdist ehk kokkuleppelistest lillede või lillepiltide kaudu edastatud sõnumitest teineteisele. Nii sai täiesti süütul viisil vaikimisi rääkida sellest, millest avalikult öelda ei söandatud.

Lilleflirdis oli kõigepealt tähenduslik kingitud, saadetud, antud või postkaardil kujutatud lillede arv. Kõige paljuütlevam oli üheainsa õie sõnum. Oluline oli, mis lillega ja mis värvi lillega tegu. Armumise ja kire lilleks peetakse ka tänapäeval veripunast nelki. Armastuse avaldamise lill oli kollane roos. Ja sügava pideva kiindumise kinnitamise lill oli punane roos. Valge lilleõis oli pidulikkuse, süütuse, leina lill — tavaliselt krüsanteem. Sinine on usalduse värv ja seda värvi õis — ma isegi ei tea, mis lill see võis elusa õiena olla — kingiti truuduse kinnituseks. Valge gerbera õiega väljendati armukadedust. Lilleõis neiu juustes või noormehe kuuerevääril kinnitas, et mu süda on vaba. Ehk meie kõnepruugis — et mul oma poissi või tüdrukut pole. Kõige ohutum oli kinkida kahte ühevärvilist ja suureõielist lille. Sellega väljendati rõõmu kohtumisest, õnnesoovi, tunnustust, lugupidamist.

Kolme ühesuguse õie kinkimine oli ohtlik temp, sest sellest võis välja lugeda otsest ligitikkumist, ründavat soovi kohtuda salaja ja nelja silma all (punased õied) või häbelikku soovi, et sa oleksid ise aktiivsem (roosad õied). Kolme valge õiega väljendati lootusetut või platoonilist armastust (näiteks abielus või juba suhtes inimese vastu).
Neli on sõpruse ja seltsimehelikkuse number ja nii pidi neli ühesugust õit kinnitama erapooletut ja kiretut sõprust. Meile on see uudis, kuid viis on saatana ja hullumeelsuse number ja nii peeti viie punase või roosa õie kinkimist meeleheitliku ja kõikeohverdava armastuse väljendamiseks. Et andeks paluda või leppimist otsida, oli vaja kuut lilleõit või kuue õiega lillepilti.

Ja nüüd vist kõige tähtsam pilk mineviku käitumisrituaali — seitsmest ühesugusest õiest koosnev kimp tähendas kosimist. Nii on ka tänapäeval paljudes kultuurides kombeks, et selle peigmehe kingitud kimbuga tuleb pruut ka altari ette. Ja selles pruudikimbus pidi olema just seitse õit ja värvi järgi sellised, milliseks peigmees oma pruuti pidas. Noorel ja süütu neiu pruudikimp oli valge, kirglikkust ja peigmehe võidujoovastust väljendas punane ja pikemalt kestnud suhte vormistamise pruudikimp oli kollane. Meil on lilleseadjate ja rõivadisainerite materiaalsed huvid neid kunagisi flirdireegleid unustama pannud.

Kui seda lilleflirti suhtluskeelena kasutati, oli sel väga pikk sõnastik. Oli kindel tähendus ka värvikombinatsioonidel. Kui noormehelt armastust või kirge väljendanud lille või kaarti saanud neiu noormehe vastu erilisi tundeid ei ilmutanud, saatis ta vastuseks kaks valget õit. Viisakas äraütlemine, et pole mõtet sel teemal sõnades midagi seletama hakata. Kui aga soostus, pidi vastama kahe punase või roosa õiega. Või punase ja valgega, mis väljendas, et meeldiv küll, aga ma olen arg ja häbelik ning ootan sinupoolset aktiivsust.

Neid kombinatsioone oli kuni 12 õieni. Selle viimasega öeldi, et jääme igavesti jumalaga. Sellise kimbuga tuli noormees või neiu oma eksi pulma.

Selle flirtimismängu mängimiseks on vaja ühtmoodi mõistetavaid reegleid ja ka erinevate õievariatsioonidega postkaarte. Nägin sellist postkaartide komplekti kümmekond aastat tagasi ühel Soome kirbuturul, kuid kõike selle keele „grammatilisi vorme“ meelde jätta ei suutnudki. Aga ma usun, et vähemalt kuni seitsme õie tähenduseni on see tänapäevalgi enam-vähem samatähenduslik ja häbelikud võiksid endast ka selle lilleflirdi kaudu märku anda. Vähemalt igasugustel tähtpäevadel kindlasti. Praegu on noormeestel just paras aeg katsetada — naistepäev ju tulemas.