Sama järsk, kui oli Enelini tõus iseenda loodud glamuuritaeva pilvedele, oli ka tema langus ja ootamatu kadumine Maarjamaa pinnalt ligi kakskümmend aastat tagasi. Kuid isegi pikkade pagulusaastate jooksul, mil tema tegemistest ei teatud sisuliselt mitte midagi, suutis ta oma pideva vaikimisega pakkuda aeg-ajalt ainest erinevateks spekulatsioonideks ja legendideks. Kuni ta end 2009. aasta kevadel uuesti Eestile ilmutas. Esialgu kirja teel, siis korra videoklipi vahendusel. Taas pani ta endast rääkima nii telekanalid kui ajalehed-ajakirjad. Väliselt tagasihoidlik kavatsus teha korda oma kunagise koduvalla söökla tõi Enelini uuesti enam kui pooleks aastaks seltskonnaveergude tähelepanu keskmesse. Et siis jälle müsteeriumina kaduda.

1991. aasta viimasel õhtul valitses Tallinnas pimedus. Tänavalaternatest põlesid vaid üksikud. Ikka selleks, et kokku hoida. Pirita tee ääres võis siiski märgata üht suuremat valguslaiku. Sajad küünlad juhatasid lillepaviljoni ukseni, millest sel õhtul pääsesid sisse vaid valitud. Seal peol ei hoitud millegagi kokku. Lillepaviljon kiiskas tuledes, mille särale pakkus tugevat konkurentsi peoperenaine Enelin Meiusi. Ehk lihtsalt Enelin, nagu teda kõik kutsusid.

Enelini toonaste külaliste koloriitsuse näitena tasub siinkohal mainida vaid kahte külalist, kelleks olid 1- ja 2-kroonistele rahatähtedele oma allkirja andnud Eesti Panga esimene president Rein Otsason ning tema järel suuremad kupüürid viseerinud Eesti Panga teine president Siim Kallas. Ühtekokku saabus lillepaviljoni paarsada külalist, keda ootasid kahes suures saalis ees kaetud lauad, hea seltskond ning meeleolukas elav muusika. Ainult tule ja lõbutse, maksma ei pea midagi! Et keegi soovimatu ballikülalisi häirima ei pääseks, oli kogu lillepaviljoni sisse piiranud turvameeskond. Mõni kutsutu pidi küll selle tõttu kannatama, sest üksikutele kutsetele oli nimi jäänud kogemata kirjutamata ning turvamehest möödapääsemiseks läks vaja Enelin jah-sõna, mida käsuliini pidi edasi anti.

„Ma ei ole illusionist ja ilmselt tuleb 1992. aasta lõppevast aastast veelgi raskem,“ juhatas Enelin oma balli sisse. „Kui mürgel, siis juba mürgel hommikuni,“ lisas Heinz Valk, kes nagu öeldud, oli üks neist, kes pidi ise enne peo lõppu Toompeale tõttama. Juba enne südaööd, olles üks esimesi lahkujaid.

Proua Enelini kuludesse kanti igale külalisele mõeldud seapraad kartuli ja kapsaga, ports kartulisalatit, üks täidetud muna, kuhjaga porgandi toorsalatit, tükk sülti, janutäis pepsit ja mineraalvett, kohvi ning kooki, pokaal kokteili ja teine Hansa Viina. Seda viimast sai mõistagi juurde tellida, 27 rubla pudel. Igas lauas keskööl paukunud vahuvein maksis 200 rubla.

Uskuda võib, et ka kõige tagasihoidlikumate arvestuste kohaselt — lisaks umbes 200 külalise söögile ja joogile kulus raha ka üüri ning esinejate peale — läks see pidu Enelinile maksma mitusada tuhat rubla. Mis isegi vaatamata rubla kosmilise kiirusega kahanevale ostujõule (ainuüksi detsembris 1991 langes rubla kurss dollari suhtes tervelt 75 protsenti) oli sel ajal ikkagi äärmiselt suur summa. Seda enam, et 40 päeva enne peoõhtut oli Enelini juhitud ühendus Eesti Moedisain sunnitud ise võtma pangast üle 1,3 miljoni rubla laenu. Pole üldsegi välistatud, et laen võeti osaliselt ka selle glamuurse peo korraldamiseks lillepaviljonis.

Enelini ennast see kuigivõrd ei heidutanud, sest kõik tema ettevõtmised pidasid silmas ühte kindlat eesmärki: olla avalikkuse tähelepanu keskpunktis. Olgu siis tegu nendesamade lillepaviljoni ballide, rahvusvaheliste moepäevade või maailma moekunsti suurkujude tootmisega Eestisse, värviküllaste lillepidude või reisilaeva rentimisega oma külaliste lõbustamiseks, alternatiivse missivõistlusega inimestest tulvil teatrisaalis, lennuki hankimisega ESTO päevade reisiseltskonna lennutamiseks üle ookeani või mis tahes muu üritusega.

Võib julgelt öelda, et 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses kujunes Enelin Meiusist Eesti jaoks murdelise ajastu sümbol. Ta suutis muuta oma nime sõnaliseks kaubamärgiks, mistõttu temast räägiti ja räägitakse siiani peamiselt eesnime kasutades. Kunstniku sulg lisas Enelini nimele salapärase värvingu, muutes selle ka vormiliselt kaubamärgiks, mis hakkas ehtima tema ateljeedes valminud rõivaid. 1990. aastate alguses uuringufirma Emor läbiviidud küsitluse kohaselt kerkis Enelini nimi aastakümneid eestlaste mälupildis olnud Kalevi, Liviko ja Marati järel mainekuse pingereas neljandaks. Seda üksnes mõne põgusa tegevusaasta tulemusena.

Raamatu autor on Peeter Raidla ning teoses pealkirjaks "Enelin, tema glamuursed legendid ja skandaalid". Raamat sisaldab 216 lehekülge ning välja annab selle kirjastus Tänapäev.