Hanso pole mingi lihtne mees — teda turismiatraktsioonid ei köida. Pigem meeldib seljakotiga ekstreemseid paiku külastada ning kui minna kambaga, siis on oluline, et seltskond oleks õige. “Suva meestega minna ei saa, peab olema äraproovitud kaader. Pead suutma usaldada inimesi raskel hetkel,” kinnitas ta, lisades väikese kahetsusnoodiga, et Uhhuduuriga tuleb nüüd pausi pidada. "Olen oma poliitikukarjääriga sõpradele käru keeranud. Vähemalt nelja-aastane intervall on vajalik, et töö ja perega tegeleda."

Siiani mahukaimaks reisiks on Hansol jäänud 90ndate algul ette võetud 3 aasta pikkune ühemeherännak seljakotiga läbi Ida-Euroopa, Türgi, Iraani, Pakistani, India, Nepaali, Tiibeti, Hiina ja Filipiinide kuni Austraaliani välja. “Reisimine pole mitte pisik, vaid kromosoomi nihe, perekondlik värk!” tõdes Hanso ning lisas naerdes juurde, et ega tema õde Hille ja vend Heiki oluliselt “normaalsemad” pole.

Lihtsa reisumehe rahakott ei täitu aga sugugi iseenesest — et süüa ja sõita, tuleb tööd teha. “Et raha saada, töötasin filmi ekstrana, lõbustuspargis, müüsin võileibu, aitasin mööblit kolida, sadamas jahte puhastada. Austraalias tegin kõvasti ukselt-uksele tööd, töötasin taludes ja ehituse peal. Siis läksin Hiinas ülikooli. Easy!" muigas ta ja lisas, et hakkas eesti keele rääkimisest puudust tundma küll: "Kui oleksin selle aja jooksul ühtegi eestlast kohanud, oleksin talle kohe kaela langenud!"