Meie koolisüsteem tervikuna ei ole mitte mingis osas parem nõukaaegsest koolist. Koolikiusamisest (nii õpilane-õpilane kui ka õpetaja-õpilane) lahti saadud ei ole, tuubitakse pähe mõttetuid fakte, aga järeldamist ja asjade seoseid ei peeta millekski; koolikotid on ikka kuni 10-kilosed, sest õpikuid peab edasi-tagasi tassima, nädalas ja ka päevas mitu kontrolltööd (leidlikud pedagoogid on mõne neist "teadmiste kontrolliks" või tunnitööks ümber nimetanud), rohkelt koduseid töid, mida jätkub ka nädalavahetuseks, kroonustiilis kehaline kasvatus, kus arendatakse hinde peale (sõltuvalt õpetaja lemmikalast) mingeid üksikuid elemente...selle asemel, et julgustada lapsi liikuma, tutvustada erinevaid spordialasid ja tunnustada neid, kes niikuinii vabal ajal mingis trennis käivad. Praegune koolisüsteem surub kohe maha loovuse, entusiasmi ja seda paari esimese kuu jooksul juba 1. klassis. On ka häid erandeid, aga seda kohtab väga harva.

Hea noor, mida arvad Sina? Millised on Eesti koolisüsteemi tugevad küljed ja valukohad, kirjuta noortehaal@delfi.ee või anna teada kommentaariumis!