Telediktorina tuntuks saanud ja mõnda aega pealinna volikogus poliitikuleiba maitsnud ANNIKA LAASi (35) südames on peale mehe ja nelja lapse ohtralt ruumi koertele ja kassidele.
Laaside Merivälja eramu tunneb ära kõigepealt mitte majanumbri, vaid postkasti peal uljalt saba lehvitava koerapildi järgi. Hetke pärast ilmuvad värava taha külalisi tervitama pildi elusuuruses väljaanded, kuldretriiverid Lola ja tema tütar Pupi, kes koos moodustavad kenneli Tweedlyn. Aktiivne inimene Annika on ka Eesti Kuldsete Retriiverite Tõuühingu juhatuse esimees ja viimased paar nädalat ka Eesti Kennelliidu juhatuse esimees.
Esimene armastus turuväravast
Annika võis olla 7aastane, kui vanemad talle esimese suurema summa pihku pistsid, tervelt ühe rubla. Tüdruk läks otsejoones turule ja ostis koerakutsika. Vanemad teadagi ei rõõmustanud ja komandeerisid penikese kiirelt maale tuttavate juurde elama. Igatahes käis see nii ruttu, et täna ei meenu Annikale enam ta esimese looma nimigi.
Järgnes periood, kui õpilane Annika vedas koju kõik tänavanurkadelt leitud kodutud kassipojad. Kuni vanemad alla andsid ja talle korraliku šoti lambakoera ehk kolli ostsid. «Elnoraga ma käisin hästi palju näitustel ja võistlemas,» meenutab Annika.
Ülikooliaeg tegi loomaarmastusse vahe sisse. Annika abiellus kursusevenna Paul Laasiga, sündisid lapsed. «Kui ma juba teles töötasin, polnud mõeldavgi, et selle koormuse juures veel mingi loom oleks,» raputab Annika pead. «Ka ei suutnud ma kaua aega valida, millist tõugu koera võtta.»
Siis kutsus üks tuttav teda kaasa vaatama kutsikaid, kelle seast ta tahtis endale koera võtta. Tegu oli esimese Eestis sündinud kuldretriiverite pesakonnaga. «Need on sellised kutsikad...» otsib Annika sõnu, «...vastupandamatud. Kui neid näed, ja pole veel otsustanud, millist koera võtta, siis oled kadunud!»
Jäi üle veel abikaasa nõusse saada. «See läks isegi ootamatult valutult,» oli Annika meeldivalt üllatunud. «Tema suhtumisest oli mulle jäänud mulje, et rohkem kui küülik meie kodus olema ei saa.»
Naise koerad ja mehe skuutrid
Niisiis saabus Laaside Merivälja kodusse Stanhope Goldenspot, igapäevase nimega Lola, kelle sugupuuga on Annika paremini kursis kui oma esivanematega.
Lola oli pooleaastane, kui Annika temaga esimest korda näitusele läks. Seal tulid soomlastest kuldretriiverikasvatajad ütlema, et kuulge, teil on koer ju trimmimata! «Mitte pahasti, vaid sõbralikult,» selgitab Annika. «Meil tekkis kontakt, hakkasime suhtlema Soome Kuldretriiverite Tõuühinguga, varsti tegime ka siin oma ühingu. Selle ühinguga koos olen ma arenenud.»
Abikaasa Paul näitustel kaasas ei käi. «Kunagi oli meil ses küsimuses asjade paikapanemine,» muigab Annika. «Et mina olen muudkui näitustel, õppustel, koertega metsas. Aga tema loksub jälle skuutriga mere peal. Samamoodi on koertekasvatus minu hobi ja koerad lahutamatu osa minust. Et võtku mind koos nendega või...»
Annika tunnistab, et nii suure pere ja nii väikeste laste kõrvalt, nagu temal, on tõsise koerakasvatusega tegelemine paras hullumeelsus. «Suvel on ju näitused igal nädalavahetusel. Üks meist peab lastega kodus olema — Paul järelikult,» annab Annika abikaasale au.
Annika suurest perest on koos temaga koerausku esialgu vaid vanem tütar Eliin Paulette (10). Vanem poeg Antero (14) on ema sõnul rohkem arvutiinimene ja noorem tütar Betty Anette (3) lausa kardab koeri. «Vanaema juures on naabritel kurjad koerad aia taga, ehk sellepärast?» Paul Albertist (2) ei saa veel aru, mida tema koerandusest arvab.
Annika ei ole tahtnud Eliinet koeraarmastusest hoolimata veel liialt oma maailma haarata. «Niigi öeldakse koerakasvatajate laste kohta, et sünnivad, karvad suus!» Tütar käib küll emaga näitustel kaasas, aga näiteks sellises võistluses nagu «Laps ja koer» kaasa ei tee. «Ma ei ole tahtnud endale seda lisakoormat võtta, et veel sellepärast muretsema hakata, kuidas temal läheb,» põhjendab Annika. «Tal pole ka lihtsalt aega, praegu käib viis korda nädalas Pirueti valikrühmas võimlemas.»
Kasulaps Pupi
Pärast mitut viljatut külaskäiku Soome paremat sorti peigmeeste juurde sündis Lolal eelmisel aastal tütar Tweedlyn Happy Birthday ehk Pupi.
Pupi on Annikal nagu viies laps. Tema enda noorim, Paul Albert, oli natuke üle aasta vana, kui Pupi keisrilõike abil ilmale tuli. Ühest kutsikast ei piisanud, et Lolas emainstinkte tekitada. Niisiis tuli Annikal endal koeraemaks hakata. Alles oli ta pärast väikest Pauli saanud endale pikemaid öid lubada, kui tuli kell iga kahe tunni järel helisema sättida ja kasulast toitma minna.
Ometi otsustas Annika Pupi rendile anda. See tähendab, et koer elab küll enamuse ajast Viimsis teise pere juures, esimese pesakonna aretusõigus jääb aga Annikale. Retriiverid on selline leplik tõug, et tunnustab peremehena rohkem kui üht inimest. Pärast esimesi kutsikaid saab Pupist kõige täiega praeguse rendipere koer.
«Pupi äraandmise otsus sündis suure hingevaluga,» ohkab Annika. «Nagu oma laps ju. Viivitasin sellega nii kaua, kui vähegi võimalik.» Annika pidi Pupi ära andma, et kevadel Prantsusmaalt lisaks Lolale uus koer tuua. Põhjus, miks see koer veel Annika aias ringi ei jookse, on omaette lugu.
Marie pärandus
Annika suhtles meilitsi ühe Prantsusmaa kogenud ja tunnustatud koerakasvatajaga, kellest kujunes talle lausa mentor. «Olin väga õnnelik, et Mariega tutvusin,» jutustab Annika. «Koertekasvatajate maailmas on väga palju õelust ja kadedust, ja kui siis leiad kellegi usaldusväärse nõuandja... Vahetasime iga päev kirju, ta oli mulle välja valinud ühe heade omaduste ja heade liinidega kutsika. Mul oli juba rahagi koera eest üle kantud. Ja nädal enne seda, kui ma pidin Prantsusmaale sõitma, side temaga järsku katkes. Ei ühtki kirja enam.»
Mõne aja pärast kuulis Annika tuttavatelt Soome koerakasvatajatelt, et Marie oli teinud enesetapu. Mehe pärast.
«Selleks ajaks, kui mina kohale jõudsin, olid pärijad kõik kutsikad juba ära müünud. Leppisime siiski kokku, et võtan sealtsamast uue kutsika, nüüd varsti sündivast pesakonnast,» kinnitab Annika. Nii et plaan Marie kennelist kutsikas võtta pole maha maetud. Seega on elul igasuguseid üllatusi varuks......
«Kunagi võiks ehk kolmaski koer olla, võib-olla siis mõnest teisest tõust,» unistab Annika. «Kolm koera on minu maja ja 600 m² krundi piir.»
Lola ja tal sageli külas viibiv tütar Pupi pole seni peale mõne roosipõõsa üleskraapimise Laaside krundil suuremaid hävitustöid korda saatnud. Nende peres on kord majas, koeral on koera koht. «Teisele korrusele pole koertel asja. Diivanil võib loomadest olla ainult kass,» tutvustab perenaine reegleid. Roosipõõsaste päästmiseks aitas, kui põõsad mõneks ajaks väikese aiaga piirati. Nüüd on tarad ära võetud, aga koerad enam roose kraapima ei kipu. «Nad said aru, et see on keelatud territoorium. Ega nad rumalad ole.»
Annika soovitab soojalt kahte koera pidada — olevat hoopis kergem hakkama saada kui ühega. «Siis nad mängivad ju mingi aja ka omavahel, muidu tahavad kogu aeg inimeste tähelepanu ja tunnevad end üksinda,» selgitab ta.
Lapsepuhkusel koeramamma
Kuigi tähtis ja vastutusrikas, on Kennelliidu juhatuse esimehe koht siiski ühiskondlik amet. Palka selle eest ei saa. «Aasta pärast kavatsen tööle tagasi minna ehk küll,» plaanib Annika, «aga ma pole veel mõelnud, mida tahaksin teha.»
Ametlikult on ta ETVst lapsepuhkusel. «Reporteritööst olen ma üle kasvanud, tahaks enamat,» raputab Annika pead. «Pealegi on AK töötempo nelja lapse emale ülejõu käiv.»
Aga saade «Sõber koer», mida praegu teeb Jaan Rõõmussaar? See küsimus ajab Annika valju häälega naerma: «No nii «peast koer» ma ka veel ei ole!»
Annika on lõpetanud Tartu ülikoolis õigusteaduskonna, ühel kursusel praeguse peaministri ja õiguskantsleriga. «Ma ei saaks enam hakkama, seadusandlus on nii palju muutunud,» tõmbab Annika sellelegi võimalusele kriipsu peale. «Pealegi, ma tahaks teha midagi loovamat. Ega ma tahakski olla ametis, mida võrreldakse prostituudi omaga — et raha eest teeb kõigiga ja kõike. Nagu advokaatidest arvatakse.»
Oma kahest poliitikuaastast Tallinna linnavolikogus rääkides kasutab Annika nii kibedaid sõnu, et arvata võib, rahva teenrina ta end enam proovile panna ei kavatse.
«Ma tahaks nüüd iseendale elama hakata,» ütleb Annika ootamatult. «Olen kogu elu kandnud ja andnud. Tervis ei pea vastu. Viimane aeg on iseenda peale mõtlema hakata.»
