Vabakutseline näitleja Margus Prangel on leidnud oma elukaaslase Piret Suurvariku ja kahe imearmsa lapse, poeg Paul Jasperi ja tütar Martaga sujuva elurütmi. Kuid saatus pole Margust alati siidikinnastes kohelnud.
Margus Prangel (37) meenutab, kuidas nad vend Tarmoga (34) lavaka viimasel kursusel lõpuetenduseks valmistudes kurva uudise said – poiste kodutalu Tapa lähedal oli maani maha põlenud ja nende isa kadunud.
Teel Tallinnast Tapale oli Margusel ja Tarmol lootus, et ehk polnud isa kodus, vaid oli läinud linna asju ajama, nagu nende õpetajast ema seda iga päev tegi …
«Me polnud veel Tapale jõudnud, kui saime teada, et isa on siiski sisse põlenud. Tallinna tagasi jõudes kuulsime, et Evald Hermaküla oli vabasurma läinud, ja õhtul oli meil etendus «Teekond kappi»,» meenutab Margus oma elu kõige mustemat päeva. Aasta oli siis 2000.
Kodukant Lääne-Virumaa on Margusele siiani kalliks jäänud. Tal on seal talumaja, kus koos Pireti (35), Paul Jasperi (7) ja Martaga (2) veedab tööst vabad päevad.
Teil on kodu Lääne-Virumaal ja Tallinnas. Kus te rohkem viibite?
Kuna Paul Jasper käib esimeses klassis, siis elame rohkem linnas. Aga kui tekib kolm vaba päeva, sõidame maale ära. Loodusega on kuidagi huvitavam suhelda kui inimestega. Seal on kõik hoopis rohkem paigas ja üllatusi leidub palju rohkem. See on mulle lapsepõlvest sisse jäänud. Mu perel oli Tapa kandis suur talu, kus pidi suvel ohtralt maatööd tegema.
Kuidas sa pärast isa traagilist surma vastu pidasid?
See on nagu väikestel lastel. Kui mu poeg oli kahenädalane, võtsime linnas uut aastat vastu. Läksime südaööks välja, mul laps süles, mõtlesin, et näitan talle rakette. Ma ei osanud karta, et naabripoisid teevad sealsamas ilge käraka. Kui pauk käis, siis vaatasin imikule otsa – ta oli just üleval olnud, aga nüüd olid silmad kinni. Sa ei saa ju aru ka nii väikesest, kas hingab või ei hinga. Tuli välja, et ta jäi kaitserefleksist plaksti magama.
Mul oli samamoodi mitu pauku korraga ja ma ilmselt plokkisin need ära. Kõik jõudis kohale alles palju hiljem.{poolik}
Kuidas su lastel läheb?
Poiss hakkas tegelema t’ai chi’ga, ta käis hiljuti võistlustel ja võitis. Marta katsetab oma piire, paneb suuremale paugu ära ja vaatab vaikselt, mis saab. Teda ei tohi ju keegi puutuda. Kui Marta otsustab hakata midagi korraldama, siis peavad kõik teised oma toimetused pooleli jätma. Sõnn, nagu ta on – kui midagi pähe võtab, on lihtsam temaga kaasa minna. Tegelikult meil peres lapsed hoiavad üksteist väga.
Lased lastel ise omad vead teha või hoiad neil silma peal?
Tervislikul poolel hoian ikka silma peal, et nad ei külmetaks või ei vigastaks ennast. Aga samas, kui nad on väga veendunud, et peab palja peaga välja minema või segamini köögis küpsetama ise pannkooke, mis olid muide väga maitsvad, siis laseme neil katsetada.
Millised on sinu kasvatusmeetodid?
Tahaks muidugi olla hästi rahulik ja analüütiline, aga kui sa pead hommikul minema kodust ära ja tulema õhtul hiljem, siis mida sa ikka lähed ütlema, et asjad on nii. Iseasi, kui veedad lastega terve päeva koos, siis saab teha kasvatusplaani tolle päeva kohta.
Kuidas sa lastega olles oma emotsioone taltsutad?
Huh, ei olegi sellist võtit. Kui tõesti on olukord, et on kiire ja pingeline, siis sa lihtsalt tõstad häält, võtad kratist kinni ja ütled, et hakka nüüd minema. Hea on, kui sa suudad piiri ette panna, jääd rahulikuks ja istud minutikese. Aga tavaliselt on juba lift ees ja vaja tõtata … Kätega ma oma lastele kallale ei lähe.
Vaatan tihti oma lapsi ja meenutan ennast lapsena. Ma üritan võimalikult palju aru saada, mis neil on öelda ja miks nad nii käituvad.
Lapsed on ju teada-tuntud manipulaatorid. Kui kergelt nad sind ümber sõrme keeravad?
Nad on suurepärased manipulaatorid, eriti poiss. Aga kui ta pikemalt mõnda nippi kasutab, siis hammustan selle läbi. Näiteks tuleb ta küsimusega, kas sa sooviksid kommi, või katab laua jumal teab millega ja kutsub sööma. Muidugi sa tunnustad teda selle eest! Ja siis tuleb kohe küsimus: kuidas meil kinno minekuga jääb? Kuidas sa siis saad ära öelda.
Sa oled omandanud ka koka elukutse. Kes te peres süüa teeb?
See on umbes fifty-sixty, ma teen päris palju. Kui köögis midagi podiseb, siis hakkan automaatselt maitsestama ja vaatama, kuidas, mida. Mulle meeldib teha suppe, praade ja kastmeid. Katsume Piretiga toituda tervislikult ja õpetame seda ka oma lastele.
Elu näitlejaga pole kerge. Mis on toimiva suhte valem?
Jah, elu näitlejaga on pigem raske. Näitlejatel puudub kindel elurütm, me ei tea, kas nädalavahetus on vaba või kinni. Seda nii-öelda head rutiini, mis hoiaks peret koos, ei saagi tekkida. Pidevalt peab improviseerima. Me oleme koos, elame koos, me saame aru, et peame koos voolama.
Kas võib öelda, et Piret on nii-öelda sinu keele ära õppinud?
Ta on väga haruldane naine! Mingi koha pealt väga kannatlik, aga samas seal, kus peab mind mõistusele tooma, ta ei anna järele, lihtsalt ei anna ja kõik.
Palju te perega reisinud olete?
Natuke oleme, sest pärast poja sündi töötas mu naine Luxembourgis tõlgina. Seal on tõlgitöö väga hinnas, palk soliidne. Lisaks jääb piisavalt vaba aega, et ringi reisida.
Millal te Piretiga tuttavaks saite?
See võis olla 2000. aastal, kui ma lavaka lõpetasin.
Paul Jasper oli pisike poiss, kui Piret temaga Luxembourgi kolis. Kas sellele eelnes pikk arutelu?
Toetasin Pireti minekut täielikult. Õnneks oli tal seal paar head lastega sõbrannat ees, nii et see polnud väga raske. Me leidsime, et elamine Luxembourgis aitab lapsel maailmapilti avardada.
Paul Jasper oli siis kolme-nelja-aastane. Viieselt rääkis ta juba natuke prantsuse keelt. Piret oleks saanud tööst ka lahti öelda, aga mulle tundus, et see oleks võinud kripeldama jääda.
Milline see aeg teie jaoks oli?
See periood kestis kaks aastat. Sealne töökalender sisaldab ohtralt riigipühi ja vabu päevi, nii et Piret sai endale pikki puhkepause lubada. Muidugi käisin ka mina seal. Kuna laps oli väike, siis kartsin, et ta hakkab mind võõrastama.
Tütre sünd tõi naise koju tagasi?
Jah.
Piret on kodune ja kasvatab lapsi?
Tööl ta hetkel ei käi. Kui ta sooviks Luxembourgi tagasi minna, siis on see võimalus sealsete reeglite järgi 15 aasta jooksul olemas ja ootamas.
Kas olete mõelnud koos perega sinna kolida?
Vahepeal mõtlesime, sest sealne teatrielu on peaaegu olematu – harrastusteatri tasemel. Nad on väga suured muudest riikidest sisseostjad. Seega läheksin ma hea meelega. Võib-olla kirjutaksin seal midagi, mängiksin lastega või lavastaksin mõnes teatris, aga praegu on siin tegemist.
Ma olen Eesti patrioot, aga mitte üleliia. Mulle tundub jabur, et on riigipiire, mida ei või niisama ületada, vaid neist peab pimedas üle roomama. Elame ju kõik ühel planeedil ja ideaalis võiksid kõik olla omavahel sõbrad.
Vanaduspõlve veedad Eestis?
Kui sul on selline maakoht nagu mul, ise istutatud põõsad ja puud, tomatitaim maha pandud, siis tunned vastutust. Ma sõidan isegi siis, kui olen teises Eesti otsas, kas või öösel kohale, et taimi kasta. Ma veedaksingi oma vanaduspõlve meeleldi seal, kus mu tomatitaim kasvab.
Sa lahkusid sügisel draamateatrist. Kui kaua minekut plaanisid?
Mu leping oli kevadest lahtiseks jäänud, sest ma polnud pakutud tingimustega nõus. Arvasin, et arutleme teatriga nendel teemadel, aga see jäi sinnapaika. Leppisime kokku, et pikka viha ei pea, ma tulen koosseisust ära, aga jään kavas olevaid tükke mängima. Seetõttu polegi mul tunnet, et olen sealt ära tulnud.
Kas sind kurvastab, et sa enam draamateatri koosseisu ei kuulu?
Teater ei ole küll see koht, kuhu jääda sooja koha peale istuma. Teater peaks hoidma kätt pulsil, panema mõtlema, kaasa tundma, heas mõttes ärritama, mitte olema soe ja mugav.
Sa rahapuudust ei peljanud?
Olen oma perele öelnud, et kui vaja, siis saame ka metsas hakkama.
Naine ütles selle peale, et mine metsa?
Ütles küll. Aga kuna me saame maal toiduks vajaliku kasvatamisega hakkama, siis nälga ei jääks. Mul polnud tõsist ärevust hinges, et mis nüüd saama hakkab. See ongi see loomulik voolamine. Pärast draamast äratulekut läksid asjad selgemaks ja põnevamaks. Teater ei ole minu jaoks elu, ma ei tunne, et see on maailmalõpp, kui ma enam teatripalgal ei ole.
Sa mängid seriaalis «Päikese all», kus pooled osalistest pole näitlejad.
Ma pole kunagi teinud vahet näitlejatel ja mittenäitlejatel. Pigem on see, et kas inimene, kes juhendab, on mõistusel. Kuna ma olin tegijatega kokku puutunud, siis teadsin, mida oodata. Lisaks on peaosaline Getter Jaani väga ehe kuju, seal pole vahet, kas ta mängib või ei mängi – ta on kogu oma olemusega helluse kehastus. Rahvas peaks hoidma, et ta selliseks jääks.
Tabasid Getteri fenomeni?
Ta on aus, siiras ja lihtne inimene. Väga suure kaliibriga unistaja. Ta on nagu dalai-laama – nende unistused lähevad täide, sest nad teevad asju puhtast südamest.
