"Ajakirjanikuna ma end ei näe. Olen ehk meelelahutaja, kes püüab pakkuda päevakajalisi teemasid lõbusamas võtmes. Mäletan ülikooliaegseid meedialoenguid, kus õpetati, kuidas peab intervjueerima ja kuidas on kõik korrektne, reeglitele vastav. Aga kas see kõik ka lõbus on? Mulle endale meeldib loomulikkus, naabriplikalikkus. Ma tahan, et minuga räägiks läbi ekraani naaber, soe ja sõbralik, ja nii püüan ma ka ise saates olla. Kõik ei pea alati nii raamides olema, elu võib võtta ka natuke vabamalt," räägib ta, kuidas kehastab ekraanil pigem inimest, keda ise seal näha soovib.

"Olen inimene, kes püüab end teistega mitte võrrelda, sest teen oma tööd nii nagu ma teen. Oluline on arusaam, et tajuda tuleb seda, mis pakub rahvale huvi. See on nagu muusikutelgi, et on päevi, kui saal on tühjem, aga sa esined ikkagi täiega. Ja kui sa teed asju südamega, liigub sõna, et sa teed oma asju hästi ja sind soovitakse vaatama ja kuulama tulla ning ühel päeva on saal taas rahvast täis."

"Olen raadios saanud palju vastu näppe sellega, et ei ole osanud intervjueeritavat kuulata. Otse-eeter ongi keerukas. Olen televisioonis saanud veel liiga vähe töötada, et põhimõttelistes asjades kaasa rääkida. Aga ma püüan näiteks teiste saatejuhtide tööd mitte liialt kommenteerida, sest kritiseerida on alati lihtsam – aga tule ja tee ise!" ei anna ta targutajatele armu.

"Ma ju tean, kuidas see käib. On olnud nii, et teen enne eetrit seitse korda omaette proovi, aga ikkagi juhtub otse-eetris apsakas. Mitte üks otse-eetri saatejuht ei lähe tööle mõttega, et lähen ja plähmerdan seal midagi ära. Inimesed soovivad ikka endast parima anda, areneda ja teha homme paremini kui täna. Nii et vähem võrdlemist ja kritiseerimist ning rohkem mõistmist, palun!"