Andres Anvelt: poliitmaailm on isegi julmem kui kriminaalpolitseiniku oma

„Olen aina mõelnud, et kui poliitikas lõpetan, avan käärkambrid kirjanduslikult, sest poliitmaailm on isegi julmem kui oli kriminaalpolitseiniku oma. Poliitikas ei ole kriminaale ja poliitikas eneses ei ole midagi kriminaalset, kuid reetmine ja psühholoogiline vägivald on siin palju rõhuvamad. Vennalikkust ja lojaalsus, mida kohtasin kriminaalset maailma lahti harutades, siin ei ole,“ ütleb kauane kriminaaluurija, tänane siseminister Andres Anvelt.

Eesti Politsei saab kohe-kohe 100aastaseks. Enne pidulikku balli Estonia teatris räägib elupõline kriminaalpolitseinik, tänane siseminister, millises ühiskonnas me Eestis hetkel elame. Kuidas mäletab tema ajalugu, tajub muutusi ja näeb tulevikku. Andres Anvelt (49) on jäädvustanud kaasaegse Eesti märgilisemad kuritegelikud nähtused – metalliäri ja Tallinna linnavõimu läbipõimumise kuritegeliku maailmaga – ka raamatutesse „Punane elavhõbe“ (2007) ja „Direktor“ (2010). Esimesest sündis ka menukas mängufilm.

Täna oled sisejulgeoleku ja turvalisuse juhfiguur. Milline kuritegu jääb märgistama Eestit tema juubeliaastal?

Täna olen ma poliitik ja kuritegelikust maailmast uurijana eemal. Olen mõelnud, et see, mis täna poliitikas teen, mingil hetkel kindlasti lõpeb. Tunnetan, et ühel hetkel peab rongilt maha minema. Sellest ei peagi hammastega kinni hoidma. Poliitiline maailm sobib väga vähestele. Siin vastu pidada on stressirikkam kui istuda kas või nädal kuskil varitsuses ja teada, et sul võib kurjategijaga tekkida relvastatud füüsiline kontakt. See on nohu selle kõrval, mis siin näeb. Kahjuks avalikkus alahindab poliitiku panust. Aga mõne adrenaliinirohke, väga tiheda päeva õhtul mõtlen enne magamajäämist rohkem juba kirjanikuna, sest toimunust saaks mitmeid superpeatükke raamatusse.