ETV saates "Hommik Anuga" rääkis muusik, et hasartmängud on äärmiselt libe tee - annad sõrme, võtab käe. "Oleneb muidugi ka inimesest, minu puhul läks nii, et haaras mind mingisugusesse sügavasse auku." Ta ütles, et temast sai sõltlane juba päevadega. "Ja sellest välja rabelemiseks, saamaks probleemist aru, selleks kulus kolm aastat."

Paul märkis ,et elas varjuelu, kus on kaks isikut. "Üks, kes on lavainimene ja muusik. Siuke tore tegelane. Aga teiselt poolt tekib kõrvale deemonitest vaevatud monstrum, kes ei suuda teha õigel ajal õigeid valikuid ja otsuseid."

Pauli sõnutsi kontserdid andmata ei jäänud, aga muid probleeme oli küll. "Võis juhtuda ka selliseid juhuseid, kus veetsin seal 12 tundi järjest. See ongi rekord. Enamasti mängisin automaatidel."

Võitudest oli tal peagi suva. "Sõltlane ei lähe midagi võitma. Tal ilmselt mingisuguse asja kompenseerimine. Midagi, mis elus puudu, asendad seda seal. Praegu väga pingsalt mõtlen, et mida ma siis asendasin. Pole seda tunnet, et mu elus vajaks midagi asendamist," arutles ta. Paul võrdles kasiinosõltuvust sellega, kui tarvitatakse alkoholi või suitsetatakse - lihtsalt see tegevus oluline. Ta ei tea täpselt, palju seal üldse maha mängis, ent arvas, et nende summade eest saaks näiteks Tartusse kaks korterit osta.

Paul otsustas probleemist võitu saada. Psühholoogide poole ta ei pöördunud, kuna arvas, et nende meetodid on liiga leebed. Nimelt öeldakse seal, et pole midagi ka tagasilöökidest. "Kui mõtled, et kõik on andestatav, saab keeruline olema lahti saada." Paul leidis tugiisikuks peretuttava, kes samuti minevikus kasiinosõltuvusega kokku puutus ja seetõttu suures jamas oli.

Nii suutis Paul võtta vastu otsuse, et ei mingeid tagasilööke, tema enam kasiinosse oma jalga ei tõsta. "Ma ei lähe," ütles ta veendunult.