“Tead, ma lihtsalt ei viitsi,” sõnas Vaiksoo Anu küsimuse peale, kas mobiiltelefoni omamine pole mitte elementaarne. “Ma ei ole tegelikult üldse kunagi helistaja olnud, elusees pole meeldinud helistada. Mul ei ole vaja suhelda. Kui mind on vaja tabada, siis palun väga, ma olen kogu aeg tööl, kätte saab mind lauatelefonilt. Ja tegelikult mul pole aegagi üldse helistada ja kui ma lähen välja, teise maailma otsa rändama või on mingi pidu ja kukun jooma, siis ma nagunii ei võta vastu ju,” muigas mees ning lisas, et muuhulgas pole tal ka juhilube, mistõttu puudub vajadus igasuguste navigatsiooni- ja parkimisäppide järele.

Küll aga nentis Vaiksoo, et talle teeb muret kogu ülejäänud maailma nutisõltuvus. “Ma olen näinud inimesi, kes on täitsa läbi, kui on mobiili kuskile unustanud — see on tõeline paranoia, kui inimene ei suuda olla kolme sekundit ilma mobiilita!” vangutas ta pead. “Ma olen näiteks 50 aastat suitsu tõmmanud ja mulle meeldib õlut ja viskit juua, aga ma nimetaks neid pigem harjumusteks. Sõltuvus on see, kui hakkad üle kere värisema, kui ei saa,” nentis Vaiksoo, tunnistades, et tema ainsaks sõltuvuseks on töö tegemine. “Ma naudin tööd, mul on hullunud töösõltuvus! Ma pean kogu aeg tööd tegema. Ma ei saa ilma selleta isegi laupäeval ja pühapäeval!”