Uudo Sepp rääkis, et peale superstaarisaadet võttis ta heausklikult vastu erinevate ajakirjanike pakkumisi ja pärast õppis, et seal tehakse ikka, mida tahetakse. Sama rusuvad olid ka kommentaarid. Rasketest emotsioonidest vabanes Uudo üksi kodus lauldes neile, kes kommentaare kirjutasid.

"Võtan kitarri kätte ja laulan neile inimestele. Alguses on kõik väga karm, aga pärast mõistan, et seal taga on ka ininene."

Kõige hullemaks kogemuseks pidas Uudo korda, mil ema teadmatusest ajakirjanikuga liiga palju jaganud oli ja sellest hädise maiguga artikkel kirjutati. Muidugi järgnesid artiklile ka julmad kommentaarid. "Kõige hullem pauk oli siis kui mu ema hakkas neid lugema. Siis ta helistas nuttes ja ütles, et "Uudokene, me päris nii ei mõelnud." Kas tõesti ema või isa ei tohi oma poega kaitsta?"

Uudo rääkis ka ebameeldivast seigast ühe taksojuhiga, kes julges lauljale öelda näkku, mis ta temast arvab. "Rahulikult sõidame, istun, turvavöö oli peal. Siis taksojuht hakkab hämama, et "Kas sa oled see Uudo Sepp, kes kaitseväes hakkama ei saanud? Ja... Sa ei saanud hakkama siis? Mul poeg rääkis, et sa olid seal siis päris hälvik kohe? Superstaarisaadet vaatasin ka, seal sa ka laulda ei osanud." Küsisin siis poja nime, aga ta ütles, et ei pea Eesti häbiplekile oma poja nime avaldama."