ARVUSTUS | TV3 uus sari “Ma pääsesin Estonia katastroofist": kas Estoniast peab tõesti ikka veel rääkima?
Parvlaev Estonia katastroof on juba nii palju ja iga nurga alt jutustatud lugu. Kui palju siin veel rääkida on, mida poleks enne kuulnud? Nii mõtlesin enne Urmas Eero Liivi doksaatesarja vaatama asumist. Mul oli ka tugev eelhäälestus, sest olin saate promost aru saanud, et sinna kavatsetakse mässida mingi esoteerikateema ja see tundus küll juba maitselageda ekspluateerimisena. Mingid võõramaa nõiad jätke meie rahva suurest leinapäevast küll kõrvale, siunasin endamisi.
Kui oma suure skepsisega teleka ette istusin, sain aru, et see teema pole minu jaoks läbi. Jäin kuulama ja vaatama. Olin sarnaseid lugusid kuulnud ja lugenud ju kümneid kordi. Asi ei olnud saate autori poolt korduvalt rõhutatud tõigas, et intervjueeritav rääkis enda pääsemislugu avalikkusele esimest korda. Need lood on kõik üsna sarnased ja midagi uut võib leida ainult detailides, mis üldpildis ei oma mingit tähtsust. Kõik me teame kummalisest sisetundest, mis katastroofi sattunuid tol päeval valdas. Oleme teadlikud laeva kreenivajumisest ja segadusest, mis tekkis, kui aru hakati saama, kui ohtlik see olukord on. Oleme juba ammu kursis jubedate detailidega, kuidas nõrgad ei suutnud end mööda seinaks muutunud treppe üles vinnata ning kuidas meeleheitel inimesed klammerdusid viimases pääsemislootuses oma tugevamate kaaslaste külge. Kõike seda teadsin, midagi põrutavalt uut ei kuulnud - ja ikkagi kuulasin.
Miks peab Estoniast rääkima?
Sest paraku mäletan ka seda päeva. Käisin siis gümnaasiumis ja ärkasin hommikul, et bussiga kooli sõita. Esimene raadiouudis parvlaeva uppumisest tormisel merel ei äratanud erilist tähelepanu, kuid enne kodust välja astumist sain järgmistest saadetest aru, et inimesed võivad olla hukkunud. Terve koolitee möödus kummalise tundega, koolis valitses tardunud õhustik ning kui õhtul koju jõudsin, oli katastroofi ulatus lõpuks kohale jõudnud. See oli veel aeg, kui veebimeedia ei olnud mingi teema ja uudised liikusid aeglaselt. Nende mõju oli seetõttu palju suurem ja sügavam.
Tabasin end mõttelt, et veider oleks hoopis, kui kätte jõuab niisugune september, kus meie meedias Estoniast enam üldse juttu ei tehta. See oli siiski kõige suurem õnnetus, mille minu põlvkond on koos oma rahvaga läbi elanud. Ma ei tea, kuidas suhtuvad sellesse nooremad inimesed, kel pole sellest päevast iseenda mälupilte, aga mina ei kavatsegi 1994. aasta 28. septembrit kunagi unustada, kuigi ei kaotanud õnnetuses ühtki tuttavat. Sellele päevale järgnenud selgitused ja lood on toiminud suure kriisipsühholoogiaõppusena, kus saime kõik koos teada, kuidas inimesed sellistel puhkudel käituvad ja mis on kollektiivse leina etapid. Nende hulka kuuluvad ka kõikvõimalikud vandenõuteooriad, olles võrsunud leinajate meelepetetest või soovimatusest saatusega leppida.
Nõiateemast kartsin palju hullemat
Mis puudutab saate vormistust, olin üsna meeldivalt üllatunud - olin valmis labaseks sensatsioonijanuks, sest Urmas Eero Liiv on tuntud kodumaiste nõiasaadete ja ka “Kuuuurija” vaimse isana. Montaaž oli vanamoodne, aeglane ja mõtlik, samamoodi mõjus saatejuhi jutt, kes ainult üksikutel hetkedel emotsionaalsesse paatoslikkusse libises. Ameerika televisiooni kõige labasematest kõmusaadetest kopeeritud õõvastavat taustahäält, mis mulle iga pausi eel tõotab, kui suuri jubedusi ma kohe kogema ja nautima hakkan, ei olnudki.
Intervjuuplaani taustal virvendas mulle aastatetagusest teletööst nii tuttav punane kardin (hiljem kuulsin autorilt, et retrohõng oli taotluslik - ju siis tahtiski, et viibiksime otsekui taas ajas, kui see kõik juhtus). Olen suur dokkide sõber ja pooldan konservatiivset lähenemist, sest kui sisu jääb puudulikuks, pole edevast montaažist mingit efekti, vaid see võib keskpärasust hoopis rõhutada. Ja vaatajat vihastada - no mida sa vehid oma kellade ja viledega, kui sul mulle midagi öelda ei ole? Kui aga öeldav on kaalukas, tunduvad efektid sootuks tarbetud.
Mulle meeldis, kuidas oli inimesel rääkida lastud ja peale jutu monteeritud sisse ka pause, mis teinekord kuluvad info settimiseks vägagi ära ning lasevad öeldul mõjule pääseda. See moodustas tugeva kontrasti saatega, mida olin just enne vaadanud (Marii Karelli “Laser”) ja kus tundsin settimishetkedest puudust, sest ma ei olnud võimeline mulle peale paisatavate andmetega lihtsalt nii kiiresti kohanema, kui juba tulid uued ja uued. Võimalik, et killustunud maailmas vajamegi kõige rohkem mõttepause. Aju on lihtsalt krooniliselt väsinud ja agressiivne lähenemine ei köida mind enam.
Mu kardetud nõiateema osutus ainult pisikeseks killukeseks, mis ei olnudki sensatsioonimaiguliselt vormistatud. Seda oli isegi huvitav teada (ehkki see oli ka minu jaoks ainuke päris uus infokild selles saates) - ellujääja süütundest muserdatud inimene käis Ukraina sensitiivi juures ja saigi abi. Pole minu asi seda hukka mõista. Ma ei kujuta küll ette, mis teises osas tuleb, sest promo juurde käis nagu kohustuslikus korras taas halbade eelaimuste ja saatuslike märkide rõhutamine ning vilksatas ka mingite “elujoonte” uurimine. Kui maitsekalt või maotult see järgmine kord välja kukub, ma ei tea.
Saatejuhtimine - 4.
Sisu/sisukus - 4.
Meelelahutuslikkus - 3.
Võrdluses teiste omasugustega - 3.
