1. Jälgi üleskutseid, saada ankeete ja ole aus!

Tõsielusarjadesse otsitakse osalejaid kahel moel — läbi avaliku castingu ning ka otse huvitavatele inimestele lähenedes, kui keegi on näiteks sotsiaalmeediast saatetiimile silma jäänud. Kuna suurem osa saateid filmitakse suvel, tuleb eriti tähelepanelik olla kevadel ja suve alguses, sest siis ringleb üleskutseid eriti tihti. Tavaliselt tuleb kõigepealt ankeet täita ja sellele ka foto lisada. Ankeedis peab silmas pidama, et sa end ka veidi iseloomustaksid, sest igavaid inimesi ei viitsi keegi telekast vaadata, vanusepiirangu puhul pole mõtet oma vanusega vassida ja foto puhul vali loomulik pilt, mitte filtritega äratundmatuks tuunitu. Tihtipeale pole näiteks modellisaatesse pürgijaid võimalik castingul äragi tunda. Pettus ei vii lõpuks kuhugi.

2. Castingul ära jää tagasihoidlikuks

Telekasse minnakse selleks, et end näidata. Kui oled liiga tagasihoidlik ja tähelepanu ei soovi, pole tõsielusarjad sinu jaoks. Kõlab jaburalt, aga kui otsisime osalejaid saateisse “Peremees otsib perenaist” ja “Eesti tippmodell”, kirjutasid paljud, et sooviksid küll meest leida või modelliks saada, aga kas seda kuidagi kaameraväliselt ei tohiks. Arvesta, et saatesse otsitakse erinevat tüüpi inimesi, mitte üht kindlat. Vaja on kavalaid intrigaane, sümpaatseid naabritüdrukuid, tarku ja rumalaid, pahasid ja häid. Mida huvitavam on inimese taust, seda uhkem. Sellepärast ära hoia end tagasi, aga ära ka üle paku — klišeelik nõuanne on “jää iseendaks”. Kuna televõtetel tuleb palju ja ladusalt rääkida, on see oskus ka väga oluline.

3. Mõtle läbi, kui palju sul aega on

Telesaate võtted on kollanokkadele algul suur pettumus. Mäletatavasti nurisesid isegi Christopher Nolani võtetele kutsutud eestlased, et seal pidi tundide kaupa niisama vahtima — nägite, isegi Hollywoodis ei ole see teistmoodi! Aega kulub võtteplatsil palju ja pilt, mis avaneb, erineb tunduvalt kiireks monteeritud telesaatest, kus action muudkui käib. Ühte episoodi võidakse filmida koguni kaks-kolm päeva, aga eetrisse jõuab sellest lõpuks ainult 40 minutit. Peale kannatlikkuse on ilmselt vaja ka tööandjalt puhkus välja võluda, sest filmimine kestab paarist nädalast kuu ajani, kohale tuleb ilmuda varahommikul ja koju pääseb sageli alles südaööks. Paljudes saadetes koju ei lubatagi, vaid tuleb mitu nädalat teiste osalejatega eluaset jagada. Inimestel, kes saadet ette valmistavad, on niigi tegemist, pinget ja stressi, kellelgi kätt hoidma ja ühegi inimese diivalikke nõudmisi täitma ei hakata. On juhtunud, et saates osalevad n-ö tavainimesed staaritsevad ja pööritavad silmi, kui sama saadet juhtiv tuntud telenägu või näitleja kannatlikult ootab, sest tema juba teab, et aeg on raha.

4. Ära eelda, et saad jäädavalt kuulsaks

Kui sul on hirm, et pärast saates osalemist tabab sind liiga suur kuulsus, võid sellest hirmust kohe lahti lasta. Tõsi, et igaüks teab täna, kes on Farmi-Gabriel, aga kui paljusid telesarjas “Farm” osalenuid sa praegu veel mäletad? Seal oli neid ju veel terve trobikond! Iga sarjaga on nii, et pinnale jääb sealt lõpuks ainult üks inimene — see, kes tähelepanu ise kõige rohkem soovib. Kõik väiksema staarifaktoriga osalejad langevad saatest kiiresti välja ega jää kellelegi kuigi kauaks meelde. Võid ka päris kindel olla, et meedia huvi ei tule automaatselt — selleks peab enne millegagi silma torkama. Kes ei taha pärast viimast episoodi enam esil olla, unustatakse juba mõne päeva või nädala jooksul täielikult.

5. Ära unista mingist palgast

Kuigi erandid võivad olla võimalikud, pole Eestis kombeks tõsielusarjas osalemise eest tasu maksta. Saadete tegemine on niigi kulukas ja kui ka osalejad veel palka tahaksid, jääks eeter tühjaks. Tavaliselt ei ole Eesti saadetel ka kuigi võimsaid auhindu, seega rikkusega ära arvesta, vaid ikka ainult kuulsusega.

6. Ära proovi lepingust kõrvale põigelda

Kui tuled saatesse, pead alla kirjutama ka lepingule, mis on sisuliselt kahe osapoole vastastikuste huvide deklaratsioon. Põhimõtteliselt tahab saatemeeskond olla kindel, et sa neid filmimise ajal alt ei veaks ja ikka iga päev nõutud ajal kohal oleksid ning et sa ei reedaks tootmissaladusi. Põhiliselt mõeldakse selle all saate sisu reetmist, kui see veel eetrissegi ei ole jõudnud. Et seda kõike nõuaksid nagunii ka elementaarsed viisakusreeglid, ei tohiks selles midagi ennekuulmatut olla.

7. Ole valmis nii pettumuseks...

Nii palju, kui olen tõsielusarjas osalejaid kõrvalt jälginud, võib nende sarjakogemuse jaotada kolme faasi. Esiteks on suur elevus ja lootused, sest ollakse analoogset saadet näinud ja see kõik tundus lõbus ja glamuurne. Siis saabub sama suur pettumus, sest võtteplatsil tuleb palju oodata, kõike mitu korda teha, toimetajale pikki intervjuusid anda ja öösel jõuab ainult mõned tunnid magada, kui see kõik jälle uue hooga algab. Uus pettumusepuhang saabub, kui telekast näed, et mitte kogu su jutt pole eetrisse jõudnudki, sulle näib, et sind näidatakse liiga ühekülgselt ja netikommentaatorid ilguvad, kuigi ise ei teagi, kuidas asi tegelikult oli.

8. ... kui ka uueks karjääriks

Tõsielusarjas osalemise kolmas faas jõuab umbes pool aastat pärast sarja eetrit, kui ebameeldivused on meelest läinud ja esile kerkivad naljakad juhtumid võtteplatsil ning sealt leitud uued tuttavad — telesaade on väga intensiivne kogemus, mingis mõttes nagu ellujäämislaager, kus osalejate vahel tekiks justkui vereside. Paljud saadetes osalenud inimesed jäävad ka saatetegijate suhtlusringkonda veel aastateks.Kui castingul öeldakse, et ees ootavad hindamatud kogemused, siis need pole ainult sõnad. Õpid avalikult esinema ja koged, kuidas sa läbi kaamerafiltri teistele paistad. Saad aru, mida tuntus tegelikult tähendab ja otsustada, kas üldse tahad kuulus olla. Sa näed, kuidas telesaadet tehakse — juhul, kui sind huvitab selline karjäär. Kui sul on nutti, võib telekuulsus tuua uusi tööotsi ja uut kuulsust — näiteks teenib Abielusaate-Helen praegu leiba kolumnistina, modellisaate viimane võitja Kätlin proovib kätt saatejuhina ning samuti modellisaates osalenud Hendrik on nüüd ise võtteplatsil tööl.