"Ma pean tunnistama, et mäletan lapsepõlvest, kuidas kuulsin, et Narvas on epideemia. Mäletan hirmu, et see on nüüd kõigil eestlastel," meenutas Oja. "Üks HIV-positiivne poiss ütles selle kohta väga hästi - kui varem oli Vassili Narvast, siis nüüd on Malle Pärnust. Narkomaanide ja sekstööliste hulgast on jõudnud tavainimesteni," nentis ta ning lisas, et kartis algul viiruse kandjatega füüsiliselt kokku puutuda.

"Pean tunnistama häbiga, et mina polnud kindel, et kas ma tean piisavalt. Aga üks poiss rääkis toreda loo - kui nakatunud inimene võtab korralikult tablette, võib terve inimene juua ära liitri tema verd ja midagi ei juhtu. Seega pealtnäha pole see haigus justkui enam nii traagiline ja inimene elab täpselt samasugust elu nagu kõik teised. Neid inimesi ei pea jumala eest kartma. Aga haigust peaks küll kartma!"

Kuigi lavatuse stsenaarium on fiktsioon, on teatritrupp loomingulisel eesmärgil HI-viiruse kandjatega kohtunud ja mõtteid vahetanud. "Meil oli kaks erinevat päeva, mil saime nende inimestega kokku," rääkis Peep Maasik. "Esimesed kohtumised olid imelikud. Et kas ma ikka tohin seda kohvitassi puutuda ja nii... Ja eks ma ikka üllatusin neid nähes. Üks mees ütles, et ta siiani ei tea, kust selle sai. Aga ta oli iseendaga rahu sõlminud."

Mõlema katsealuse HIV-testid osutusid negatiivseks.