Margus Lepa õppis nii näitlemist kui muusikat, ent miski ei läinud libedalt: ise olin laisk ja s*** pillimees on iga orkestri nuhtlus!

Margus Lepa (66) on mees, kes hindab natsionaalsotsialistlikke vaateid ning on kriitiline Eesti riigi, Euroopa Liidu ja meedia suhtes. Lepa on mingitel teemadel endiselt terav, kuid seejuures enamasti muhe ja sõbralik, heites Kroonikale antud avameelses intervjuus valgust oma isiksuse seni vähe eksponeeritud tahkudele ja ootamatutele valupunktidele. “Poissmees olen, tantsin valssi mööda tühje tube! See on tore ajaviide. Vanust on ka siiski juba,” nendib Lepa küsimuse peale, kas tal mõnd südamedaami ka on.

Endale omase otsekohesusega teatab Lepa muigamisi, et juba noorelt sai selgeks, et näitekunsti lagi on käes, mistõttu loobus ta näitlejakarjäärist õige varakult — juba 1980ndate aastate alguses. Sellegipoolest soovis ta kõrgharidust omandada. Peamiselt selleks, et enda sõnul kergema ameti peale saada. Selleks tuli aga esmalt keskharidus kätte saada, mis sugugi libedalt ei läinud.

"Reaalkoolist lendasin ma välja," tunnistab ta ning räägib põneva loo sellest, kuidas ta ühe poisiliku ulakuse tõttu direktoriga vastasseisu sattus. "Seejärel läksin muusikakooli kontrabassi õppima. Keelpilliosakonnas oli muidu konkurss vist 15 inimest ühele kohale, aga kontrabassi peale ei olnud kedagi. Nii et kui keegi selle pilli peale tuli ja kasvu ka nagu oli, siis sai seda kontrabassi nühitud. Aga see jäi pooleli, sest ühest küljest olin ise laisk ja teisest küljest selgus peagi, et kui sa ikka svingiga maha ei saa, siis — no suhtumine oli selline, et mine eemale üldse! Ja kui mõelda, siis tulevik oleks olnud selline, et näe, selles orkestris mängin mina ka, siin pildil olen kaheksateistkümnendas reas üheksas. Pealegi on sitt pillimees iga orkestri nuhtlus."

Loe edasi värskest Kroonikast!