Marite Kallasma tunnistab, et ei oksa täpselt öelda, kuidas oma halvemad pooled kaamera eest varjatuks suutis jätta. "Kui ma suutsin seda varjata, olen ülesandega hästi toime tulnud, sest inimese varjus pool peab jääma talle endale."

Konkreetseid juhtnööre, kuidas kaamerate ees olla, ei olegi Kallasma sõnul võimalik edasi anda. "Olles aastaid eetrinõustajana töötanud, julgen öelda, et kirjutamata reegleid ei saa õpetada. Inimene peab iseendaga leppima. Vahel juhendatavad ütlevad, et harjutavad peegli ees esinemist ja treenivad end. See on tühi töö. Peegli ees käitub inimene nii, nagu ta iseendale meeldib."

Kaameraga töötades peab inimene olema valmis kõige ausamaks enesepildiks. "Isegi kui riideid proovime, vaatame, kas oleme ilusad, sest eeldame, et ilus peab olema. Aga kaamera näitab inimese olemust. Ta näitab ausalt, kes oleme ja kellena ise end näha ei oska. Inimene elab ekraanil alati teise inimese pilgu all. Oluline on teada, et loeb esimene mulje. See on see, mis jääb. Sa jääd oma plusside ja miinustega meelde esimesel korral ja võid hiljem muutuda kasvõi Issandaks Jumalaks, aga meelde jääd sellisena, nagu esimest korda nähti."

Kallasma sõnul ei tähenda enda arendamine sugugi, et inimene kõige ideaalsemalt ekraanile sobib. "Eetrinõustajana ei vooli ma kedagi. Inimene areneb kogemuse ja eneseanalüüsi kaudu. Kui vigadest õpid, siis jõuad usalduseni. Kui ei, praagib ekraan su välja."