Ütle mulle, mis on su sõberlaulud, ja ma ütlen sulle, kes oled sa ise… Elu lugusid ja elulugusid võiks hakata kirja panema muusika järgi! Igaühele meist koguneb elu jooksul ümber ka ports isikliku tähendusega muusikat. Terve omaette mälestuste kiht: selle laulu saatel palusin tüdruku esimest korda tantsima, selle loo ajal liibusime hullupööra armunud paarina. Selle ballaadi saatel kolisime kokku, tolle saatel jaotasime nuge-kahvleid pooleks. Selleni välja, millist Spotify listi sooviks oma peielauda tuju tõstma. Kruvides jääjad ilusaid-lõbusaid meenutusi kedrates ühte hoidma.

Oma muusikaiidolite jumaldamine käib teismeeas enda määratlemise juurde. Vähestel meist õnnestub kõrgete-kaugete tähtedega kunagi ka päriselt kohtuda, sõbrakski sobida. Kuidas seda saavutada? Näiteks õppida arstiks ning töötada end üles linnapeaks ja kontserdikorraldajaks nagu Urmas Sukles (loe lk 64–70). Ajakirjanikuamet käib ka.