Seda veergu kirjutades on jaanipäev veel ees. Selle veeru trükis ilmudes on jaanipäev möödas ja see õhin läbi. Selleks korraks. Ja ikka see tunne – oh, kuusepuu, oh kuusepuu, ja jälle jaanipäev, nagu poetess Doris Kareva juba ammu nüüdisaja tempo nii tabavalt üheks luulereaks sõnastas.
Igaühel on oma lõputu ettekujutus ja mälestus oma jaaniööst-päevast. See on igaühel nende inimeste nägu, kelle kõigiga ta jaanipäevi koos veetnud on. Inimese mälus sulanduvad kõik tema jaanikud lõpuks kokku tema elu suureks jaanipäevaks. Nagu jõulud, vanaaastaõhtud, uusaastaööd, sünnipäevadki.
Ise küsimus aastaringi suurte tähtpäevade puhul on, kellega me oleme kohustatud neid mööda saatma, kellega me neid päriselt veeta tahame. Sõpru, armsamat, elukaaslast, abikaasat, kolleegegi on inimesele antud valida. Oma vanemaid ja lapsi keegi endale valida ei saa. Nii on see veel suurem loterii, kellel kui hästi ja õnnelikult oma vanematega, hiljem oma lastega veab ja läheb.
Jaanid või jõulud on eriti aeg peeglisse, iseendale otsa vaadata. Mõtle, keda sa oled endale ligi tõmmanud, kellele korda lähed – kes on su ümber sugulased, sõbrad, armsamad, nendega pead õppima heas ja halvas elama – ja sa mõistad, kes sa oled.
