"Tooli kõrval tool ja veidi veini juua koos, see on hea," vuristasin ma soovida 11aastaselt. Meie klassi pioneerirühm oli pääsenud Eesti parimate finaalmängu raadiomajja. Võitnud, sain lasteraadiosaatesse "Soovide kaev". Andsin elu esimese intervjuu ning kena raadiotädi küsis: "Ja mida me soovilauluks sulle mängime?" Kõhklematult tellisin Jaak Joala "Tooli kõrval tooli". Raadiotädi kohmetus: "Seda laulu meil vist lasteraadio fonoteegis ei leidu."
Tänavusel jaanikul mängisin mõnuga endale ja teistelegi ette virna Jaak Joala plaate. Sobisid selle suve meeleollu hästi. Võttes jälle kord mõtlema: selleks, et tähena surematuks jääda, ei piisa vaid andest ja tublidusest, rahvas tahab draamat ja elupõletamist. Lennukaart noorusaegsest hiigelmenust vanaduse haigustesse, viletsusse ja üksildusse määratuseni. Ainult traagilise lõpuga tähelendudest oleme nõus lugema ja kuulma tundide kaupa igal jumala sünni- või surma-aastapäeval. Nii et ihates omale surematuid kunstnikke, loopigem neile eluaegu võimalikult palju kannatuste hagu alla!
Mis tookord mu soovilaulust sai... „Soovide kaevu” eetripäeval, kõrv raadios, aimas mu süda halba. Raadiotädi teataski reipalt, et Rakvere pioneer on väga uue aldis ja palus mängida meie fonoteegi värskeimat salvestust: „Kõlagu Meelisele meie raadio lasteansamblilt ukraina rahvalaul „Jablotška”!”
