Siiri Sisask (52) võtab külalised sooja naeratusega vastu ja juhatab otsemaid kööki. Pliidi all praksub tuli. Laud on kaetud peamiselt tema oma metsa- ja aiaandidega. "Metsvaarikad kasvavad mul siin," mu­­he­­leb ta. "Neid te talvel kuskilt ei saa. Ma hoidsin sügavkülmas, teie jaoks."

Siiri ei igatse linnamelu järele. Tal ei ole tunnet, et ühiskonna heaks on midagi tegemata jätnud. "Olen kuldses keskeas, elu suvesse jõudnud. Tahan seda nautida. Teen siin oma muusikat ja nokitsen talu korras hoida," ütleb Siiri rahulolevalt.

Ta läheb klaveri juurde ja mängib-laulab nii, et kassid tulevad oma pesadest välja publikuks. Kui hästi kuulatada, võib tema hääles kuulda metsa sügavat vaikust, tuule sahinat ja vee vulinat ning tunda suveõhtu soojust ja salalikku uduloori vajumas põldude üle. Ta on loodusega kokku kasvanud. Võib isegi öelda, et üheks saanud.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega