"Juba mitmeid aastaid oleme suviti elanud Saaremaal ja talvel peatunud Pelgulinnas," räägib Teele. "Kunagi tahaks nii, et saaks aastaringselt Saaremaal olla. Kui oleks oma maja ja hoov, ei paneks ma lapsi betoonlinnas autode vahel magama ja laseks neil hoopis murul joosta."

Teelele tundub kohati, et ta on superema: "Võtad lapsed, sõidad vanalinna, naudid jätsi ja ilusat ilma. Vaikselt hakkab endale ka tunduma, et olen superema, kuna saan kahe lapsega mängleva kergusega linnas ringi seigelda. Ja siis, nagu filmis – taevas läheb tumedamaks, kisub pilve. Kui paned lapsed autosse, hakkab pihta – üks röögib tagaistmel, teine tulistab samal ajal küsimusi stiilis "Emme, mis selle inimese nimi on?", "Emme, miks ma ei saa täna multikaid?", "Emme, miks me peame koju minema?" jne. Selleks, et vanalinnast Pelgulinna jõuda, kulub pool tundi ja kõvasti närve. Koju jõudes veel vaja kolmandale korrusele mägironida... Tunnen end nagu ellujääja purjekal pärast Vahemere tormi."

Beebiga linnadžunglis ehk Teele ja Savanna vanalinna avastusretkel.