Hedvig Hanson oma maja süütamisest: ta viskas maja peale bensiini ning soovitas mul lapsed päästa. Siis muutis ta oma juttu...
"Kuulsin enne uinumist kolme püssilasku ja soovisin oma poegadele head und. Teadsin sel hetkel, et meie alkohoolikust naabrimees mässab püssiga. Vaid kaks tundi hiljem ärkasin selle peale, et minu auto signalisatsioon läks käima... Lisaks oli mul aken lahti. Tänu sellele sain aru, et midagi on juhtunud," räägib muusik Hedvig Hanson. Täna öösel juhtus traagiline õnnetus: alkohoolikust naaber valas osa Hedvig Hansoni majast bensiiniga üle ja süütas põlema.
Viljandimaal, Tuhalaane külas elav Hanson räägib Delfile, et mõned päevad varem oli alkohoolikust naaber varajastel hommikutundidel sõitnud tema hoovi murutraktoriga. “See on tema liikumisvahend. Tol ajal ei osanud ma sellest midagi arvata. Tean vaid seda, et ta on pidevalt oma naise kallal vägivallatsenud. Kuid täna öösel sõitis ta murutraktoriga meile otse treppi, justkui oleks tahtnud maja ust rammida.”
Muusik kirjeldab, kuidas ta avas maja akna ja avastas oma õuduseks, et naabrimees valab tema maja mingi vedelikuga üle. “Ta viskas maja peale bensiini ning soovitas samal ajal mul lapsed päästa. Siis muutis ta oma juttu ja korrutas kogu aeg, et ta tunneb nõia ära ning mind tuleb koos lastega ära põletada.”
Hedvig meenutab, et ta tegi kohe kaks telefonikõnet: helistas päästekeskusesse ja külamehest sõbrale. “Kuna ma teadsin, et tuletõrjujate saabumine maapiirkonda võib võtta aega, siis helistasin oma tuttavale külamehele. Ta tuli mulle kohe appi.”
“Kui sa oled paanikas, siis ootaja aeg on pikk. Me helistasime kaks korda päästeametisse tagasi, et mu maja põleb, kus te olete? Esmalt tuli kohale politsei. Olime esialgu nii hirmul, et jäime majja sisse, kuid nähes reaalselt, et su maja lahvatab põlema, siis jooksime majast välja,” kirjeldab Hanson öist üleelamist. Ta ütleb, et maja oli tuleroaks ideaalne — tegemist on palkmajaga ja kui alkohoolikust naabrimees sellele tule otsa pani, siis sai Hanson olukorra tõsidusest aru.
Hanson paneb kõigile eestlastele südamele, et nendel oleks kodus nii suitsuandurid kui ka tulekustuti. “Samuti soovitatakse kustutustekki. Kui tuletõrje on sinu poole teel, muutub aeg suureks faktoriks. Ma võtsin konkreetselt tulekustuti seinalt maha ja asusime koos appi tulnud külamehega tuld kustutama. Soovin väga tänada Arno Jaagot, kes oli meile toeks ja aitas hoida ära halvimat. Kerge on öelda, et jää rahulikuks. Mul oli tore näha, kuidas minu 13-aastane poeg jäi rahulikuks ja rääkis samuti päästeteenistusega.”
“Kui ilmnes, et majas pole ohtlik olla, tormas minu väiksem poeg majja ja otsis üles kass Mirjami. Kiisu oli ennast tuppa ära peitnud,” meenutab Hanson.
Kuigi kindlustus vaatab maja üle, siis Hansoni sõnul on kõige suurem kahju psühholoogiline. “Hirm on suur. Ma ei taha seal praegu olla. Psühholoogliselt ei saa seal olla. Maja näeb nii trööstitu välja.”
Samas on ka palju liigutavat. “Mind liigutas, kui paljud inimesed pakuvad sõnumite ja e-mailidega mulle abi. Inimesed on olemas ja nendel on süda. Vahel tunned, et ei julge abi küsida. Kuid abi tuleb julgelt nii küsida kui ka vastu võtta. See on inimeseks olemise ilus hetk.”
Kui küsida Hansonilt, mis saab homme, vastab ta: “See on omamoodi groteskne. Elad midagi sellist läbi ja juba homme tuleb minna Allikukivi Veinimõisa, panna ilus kleit selga ja laulda armastuslaule. Homme sõidan oma põlenud majja, võtan esinemiskleidi ja kingad ning lähen armastulaule laulma. Nii me saamegi tugevamaks.”
