Tegelikult ei mõelnud ma tutvumisportaalides kellegagi tuttavaks saada. Aga juhtus nii, et minu sõbranna rääkis ühest sellisest portaalist ja ma millegi pärast tegin endale siiski ankeedi.

Tutvumiskuulutused hakkasid kohe lendama. Kirjutasid erinevad mehed, kellega oli igav juttu ajada isegi neti teel. Nii see juhtuski, et ma hakkasin väga harva selles portaalis käima. Kuigi mõnikord kirjutasid seal mulle täiesti kenad inimesed, kellega ma isegi kokku sain, aga kaugemale kui üks kohtumine ei läinud. Seega olin kindel, et neti teel armastust ei leia....

Ühel päeval istusin ma kodus ja läksin taas täiesti juhuslikult samasse portaali, et vaadata, mis uut seal toimub. Unustasin akna kinni panna ja läksin toast ära, ning kui tagasi jõudsin, oli mul postkastis uus kiri. Esialgu ei tahtnud ma üldse vastata, sest noormehel ei olnud fotot ja mulle tundus, et see on imelik. Keegi ei tea, kes see võib olla!

Jällegi, minu meelest, see oli juhus ja ma ikkagi kirjutasin talle! Hakkasime juttu ajama ja edaspidi jutt läks msni. Seal ta saatis endast paar fotot ja mulle tundus täiesti kena noormees. Nii me rääkisimegi juttu, saime teineteisest üsna palju teada ja siis tuli küsimus noormehe poolt: ”Ega sa ei taha minuga koos jalkat minna vaatama?” Ja kuna jalgpall mulle meeldib, siis ütlesin jah! See oli küll mega hea õhtu!

Muidugi esimene kord läheb suure pinge all ja mõlemad olime natukene häbelikud. Aga juba kohe tundus meile mõlemale, et see on see õige inimene! Edasi läksid armsad smsid iga päev,õhtud msnis ja muidugi kohtumised.

Nüüd oleme me armastav paar. Ja ma tean, et ma mitte kunagi elus ei taha loobuda sellest inimesest. Minu jaoks ta on liiga kallis. Isegi seal, kus ei oodanud, ma leidsin just sellise inimese, kellega tahan edaspidi terve elu koos veeta.