Presidendiks pürgiv Jaak Jõerüüt hipinoorusest: raha lõppes, riided kulusid, kingad läksid katki, juuksed kasvasid pikaks, elada polnud nagunii kusagil...
Pea kuu aega tagasi kinnitas 68-aastane kirjanik ja diplomaat Jaak Jõerüüt oma valmidust saada Eesti presidendiks ning rahva reaktsioon oli ootuspäraselt valus — Eesti ei taha punaste plekkidega presidenti! Eesti Päevalehe laupäevalehele LP antud intervjuus tunnistab Jõerüüt, et kahetseb väga oma punast minevikku ja vabandab siiralt. Vähe on aga räägitud sellest, et staažikal diplomaadil on värvikas hipiminevik — ta jättis noorukina oma kindlustundest tulvil kodu, et kogeda vabamat eluviisi.
“Ema ja isa olid kodanlaste hulgast pärit. Korraga oli mul sellest keskkonnast villand. Võib küll öelda, et see oli protest. Olin üsna poisikesest peale kirjutama hakanud ning see ei läinud nende soovide ja ettekujutustega kokku. Nad ei mõistnud mu protesti, see oli neile suur šokk," meenutab Jõerüüt, kuid tõdeb, et sai ruttu aru, et sovietiriigis omaette elamine oli üsna raske. "Raha lõppes iseenesest otsa, riided kulusid iseenesest ära, kingad läksid iseenesest katki ja juuksed kasvasid iseenesest pikaks, sest ka juuksuri raha pidi kokku hoidma. Elada polnud nagunii kusagil. Nii ma siis elasin telgis koos suhteliselt sarnaste sellidega ja midagi suvalist me seal ehitasime ka. Põhimõtteliselt ainult söögiraha eest," kirjeldab ta.
Kui praegusel presidendil Toomas Hendrik Ilvesel sünnib sügisel juba neljas laps, siis Jaak Jõerüüdil ja tema poeedist ja kirjanikust abikaasal Viivi Luigel pole ühtegi ning kuna mõlemal juba vanust kõvasti üle piiri, ei ole neid enam iial tulemas ka. "Meie pärand jääb neile, kel on seda vaja. See jääb lihtsalt kusagile, raamatutesse ja pilve. Need, kel midagi vaja, leiavad vajaliku alati üles. See on üks elu seadus. Me suhtume ellu ühtemoodi," võtab oma pikaajalise kooselu harmoonia saladuse kokku.
