"Täna tean, et pidin saama ise nii vanaks – nelikümmend –, kui oli isa meie seast lahkudes, et hakata üldse rohkem otsa vaatama elu tumedamatele värvidele, mis surusid mu veidi enam kui aasta eest põrandale. Avastasin ka, et ma ei olegi suutnud ega osanud oma kaotusvaluga varem tegeleda, seda endast välja lasta – olen seda lihtsalt 26 aastat edasi lükanud. Eks ma paljusid asju kas või seoses isa kaotusega surusingi enda sisse ja blokeerisin ära. Selline strateegia on mul olnud lapsepõlvest saati, et ükskõik kui raske on, ma pean liikuma edasi, olema tubli ja tegema oma asja," ütles Yoko.

Yoko oli tol traagilisel päeval kodus ning tal oli plaan isale laevale vastu minna. Õnnetusest sai ta teada nelja-viie paiku hommikul. Ühed Kanada või Ameerika väliseestlased olid juba näinud uudiseid laevahukust ja helistasid Yokole ning isa tuttavatele Rootsis. Kuna ta oli nendele tuttavatele varem maininud, et isa naaseb selle laevaga Stockholmi, tulid nad tol varahommikul ukse taha.

"Esimesest kuuest kuust on väga palju hetki, millest ma ei mäleta mitte midagi. See oli üks neist. Šokiseisundis on see ju aju tavapärane kaitsereaktsioon – ta kustutab mälust halva. Sellepärast ei mäletagi. Hiljem on mulle peamiselt meenunud emotsioon, tohutu hirm, mis mind valdas," rääkis ta.

"Teadlik mälestus, mida tõesti ise sellest päevast mäletan, on see, kuidas ma tuttavatega koos sadama poole sõitsin. Oli suhteliselt külm ilm ja minu ainus mõte oli, et isa on hea ujuja, küllap ta on pääsenute hulgas. Olin pikka aega veendunud, et ta on pääsenute hulgas," lisas ta.

Sellel nädalal ilmus Urmas Alenderi raamat “A L E N D E R”. Monumentaalne teos toob 536-leheküljelise kunstiteosena lugejani Eesti rokkmuusika varalahkunud suurkuju elu ja loomingu unikaalsed materjalid. Raamat keskendub kronoloogiana Urmas Alenderi kogu loomeajale aastatel 1968–1994 ehk viieteistkümnendast eluaastast kuni lahkumiseni neljakümneselt. Raamatu “ALENDER” koostajaks on laulja tütar Yoko Alender.