Sveta Grigorjeva: Miks minnakse kaasaja kujutamisel surnud valgete meeste juurde, kui saab ka tänapäevaste vahenditega?

Üks eelmise aasta suurematest teatrielamustest oli Joel Väli „Ballaad loomulikkusest“ VAT teatris, kirjutab Sveta Grigorjeva.

Kuigi Eesti teatrikriitikud on pärast teatriauhindade jagamist sedastanud, et eelmine aasta oli suurte vormide aasta, tahaksin esile tõsta just n-ö originaalloojaid ja mitte pelgalt interpreete, kes toovad lavale peamiselt (uus)tõlgendusi juba ammukirjutatust-olnust. Tihtipeale leian end mõtlemast, et miks küll nii paljud kohalikud loojad pöörduvad oma tegemistes juba olnu-kirjutatu juurde, samas kui meil – siin ja praegu – on privileeg kogeda maailma sellisena, nagu tulevased ega õigupoolest ka eelmised põlved seda enam kogeda ei saa.

Miks kardavad nii paljud loojad nüüdisaega ning miks isegi sellest rääkides lähevad nad tagasi valgete surnud meeste (loe: kaanoni) juurde, et edasi anda lugu, mis räägib – paradoksaalselt – tänasest päevast? Kas asi on tõesti laiskuses või originaalsete mõtete puudumises? Või mõlemas... Võib-olla sellegi tõttu tahan ära märkida ühe lavastuse, mis on üdini „tänane“ ning mis kasutab teatri tegemiseks taolisi vahendeid, mida tulevased (äkki isegi mitte vaid kriitikute?) põlvkonnad hindavad ehk rohkem kui „järjekordset Shakespeare’i moodsat dramatiseeringut aastast 2023“.