„Kõndisin Rakvere kesklinnas ja vaatasin, et tuttav inimene kõnnib minu ees. Jooksin talle selja tagant ligi, hüppasin selga, panin käed silmade ette ja küsisin: arva ära, kes on? Kui olin natuke tal taga lohisenud, pööras ta ringi ja vaatas mulle otsa - tegemist oli võhivõõra inimesega. Lõpetasin selle situatsiooni päris „rüütellikult“, ei vabandanud ega öelnud midagi geniaalset, lihtsalt taganesin vaikides. Ma käisin sel ajal põhikoolis,“ meenutas Randpere.

Liina tunnistas, et ta on endaga väga rahul. „Kui mulle miski ei meeldi, ei lase ma end sellest häirida. Ise arvan, et jube hästi on läinud: kena keha, ilus näolapp, ilusad juuksed, head küüned. Kui kellelegi ei meeldi, on see nende probleem. Enesekindlus on mul laes olnud kogu elu. Kas ühe sentimeetri pikkused juuksed, musta värvi, poisipea, nahkkostüüm, roosa minikleit - vahet pole! Mulle tundub, et nii on väga tore ja meeleolukas elada. Arvan, et selle taga on geenid ja kasvatus ühes. Mu isa oli ka hea ellusuhtumisega igal alal tegija inimene ja ema on samuti multifunktsionaalne iseseisev tugev persoon,“ ütles ta.