Diana sõnas, et ta on mitmekümnete paaride suhted taas õnnelikult kokku viinud ning seisnud ebaõigluse ja kurja eest. „Tean ka, et kui su kõrvalt kaob lähedane inimene, on see meeletu valu, millele on raske ravi leida. Olles seda ise läbi elanud ja aastaid end ise ravinud – seda kogemust tahaksin väga ka teistega jagada.“

„Mina olen ja jään seisukohale, et lahku minemine peab olema viimane, kordan, viimane. Lahku ei tohi minna. Armastust ja suhet peab hoidma, tuleb õppida armastama ka teineteise vigu, peab õppima elama üle ka kõige raskemad ning keerulisemad ajad – koos!“

„Tänasest olen suure uhkuse ja auga kogemusnõustaja. Ära ole oma murega üksi, helista mulle, koos leiame kindlasti lahenduse.“

Diana andis möödunud aasta märtsis avameelse usutluse Kroonikale, kus oli pikemalt juttu Jüri Aarmast.

„Viimane sõnum tuli Jürilt eelmisel õhtul kaheteistkümne paiku, kui ta oli koju jõudnud. „Kõik okei, juba tagasi, homme edasi!“ Nagu tema naljad olid. Kirjutasin vastu, et homme näeme,“ rääkis Diana.

Klasi sõnul oli neil palju plaane. „Pidime järgmisel õhtul esinema... Tema matustest ei mäleta ma midagi, olin siis psühhiaatriahaiglas rohtude all, ma ei tahtnud elada. Tütar ja sõbranna viisid mu kirikusse ja läksin sealt kohe haiglasse tagasi. Lähedased kartsid, et võin endaga midagi teha,“ ütles ta.

„Ma ei ole mitte kunagi kedagi niimoodi armastanud. Armastasin teda väga. Mu lapsed nägid kakskümmend aastat ­ainult ühte meest. Ta oli nende eeskuju, õpetaja ja toetaja. Ta oligi kogu minu elu,“ tunnistas Klas.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid