„Mul ei ole palju mälestusi oma isast. Naabritüdrukul oli isa, naabripoisil oli isa, pinginaabril oli isa. Meie olime emaga kahekesi. Mäletan seda igatsust ja kurbust. Olen ju hea laps - miks minul ei ole isa! Ilmselt sealt kasvaski välja teadmine, et kõige raskem otsus on otsus abielluda, kõige raskem on leida keegi, kes oleks sinu laste isa läbi heade ja halbade aegade.“
Pasti sõnul on see niisugune otsus, mida ei saa kergelt teha. „Minul oligi selles mõttes kõige raskem öelda „jah“. Sest ükski mõistlik inimene ei vastaks „jah“ abieluettepanekule inimeselt, keda tunned väga-väga-väga lühikest aega. Samas on see silmapilkselt vastatud „jah“ mu kõige õigem ja õnnelikum otsus, mis on määranud kogu minu elu. Tean, et olgu minu piiride katsetused millised tahes, Urmase toetus aitab igast olukorrast üle.“
„Maale kolimine oli pikalt kaalutud ja raskelt tulnud otsus. Ilmselt meile kõigile. Ma tegelikult ei kujutanud ennast ette maanaisena. Eks ma ikka teadsin, kuidas sibul maha pannakse, aga ma olin kõrvuni armunud oma töösse. Siiani olen. Minu aed peab saama hakkama, kui ma koolitan või mõnel konverentsil käin. Maale kolimine tähendab ka seda, et kui ma bussiga Tallinnasse kella üheksaks koosolekule pean jõudma, algab mu päev juba 4.30. Tallinlastele meeldib alustada koosolekuid vahel kell kaheksa hommikusöögiga. Siit on juba lihtne edasi arvutada.“
