„Mulle helistati öösel kell 2.50. Kolleegist sõbrani jõudis info, et Madis on kliinilises surmas. Sain temalt EMO numbri ja helistasin mõne minuti pärast sinna. Sain teada, et Madis on surnud. Tema surmakoht oli Viljandi maanteel. Madis suri kiirabiautos,“ räägib Tõnis, kes avalikustas sel nädalal, et maadleb ka ise tõsiste terviseprobleemidega.

Ta lisas, et sellist teadet saades ei ole võimalik uskuda, et see üldse võimalik on. „On see uni või ei ole. On see reaalsus või ei ole. Järgmine mõte oli – vanemad! Olin eelmisel õhtul just toonud õe lennujaamast vanematekoju Õismäele. Õde töötab Brüsselis. Ta jõudis koju samal ööl, kui Madis suri. Mõtlesin öösel kohe vanemaid teavitada, aga otsustasin, et parem, kui seda teeb kolleeg. Politseiametnikud on traagiliste sõnumite edastamiseks välja õpetatud ja oskavad seda teha delikaatselt.

Kell 6 hommikul läkski politseiametnik mu vanemate ukse taha. Nähes minu kolleegi, arvas isa, et minuga on midagi juhtunud. Õde mõtles, et ju on tal COVID ja tuldi ütlema, et jäägu karantiini. Seda, et Madisega midagi on, ei osanud keegi aimata. Saabusin kell 11 hommikul vanematekoju. Olime kõik šokis. Keegi ei osanud midagi teha.“

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid