Räpp rääkis, et osaliselt annab talle loomingu jaoks inspiratsiooni tema elukogemus.Tekstid tulevad mu peast, aga kuidas need sinna saavad, pole aimugi. Inimesed aimavad, et vot, nüüd oled armunud, nüüd läksid lahku, nüüd juhtus midagi. Tegelikult, selleks, et ühte head kooki küpsetada, ei pea ise tainas olema. Kirjutan elust maha. Kirjutan oma elust, aga ma ei ela kogu aeg mingeid draamasid läbi. Oma lähedasi ma reeglina tekstidesse ei too. Nemad ei taha üldse pildis ega avalikkuse ees olla. Vahel peidan midagi ridade vahele,“ avaldas kirjanik.

Veel märkis Lauri, et korjab ideid nii kohvikutest, tänavalt, ajalehtedest ja raamatutest ehk elust enesest. „Käin, märkan, vaatan ja kuulan,“ lausus ta.

Kõige olulisem on Räpi jaoks empaatia. „Kui ma ei suuda ennast panna kellegi teise nahka, ei oskaks ma kirjutada. Seljakotireisimine on mind palju aidanud ja minu maailma avardanud. Püüan reisidel alati teha kõike, mida kohalikud teevad. Elada nii nagu nemad - sõidan kohaliku transpordiga, söön kohalikku toitu. Kohanen kiiresti erinevates olukordades ega karda mugavustsoonist eemaldumist. Läbi selle olen mõistnud, et inimene on ikka inimene, vahet ei ole, kus ta elab, mis keelt räägib või milline sotsiaalne staatus tal on,“ sõnas Räpp.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena
Jaga
Kommentaarid