Madis Milling oli rääkinud, et kui kunagi jõuab kätte tema surmapäev, siis võiks tema tuha suure kahuriga õhku lasta. „Madisele meeldis teha kõik asjad täisvile ja pauguga. Me elame ühe korra elus: miks teha asja igavalt, kui saab teha põnevalt? Sama asi on ka surmaga. Miks saata inimest ära vaikselt ja morbiidselt, kui saab teha ilusasti?“ mõtiskles Tõnis.

Madise tuhk jaotati kolmeks: üks osa on Metsakalmistul, teine osa lasti kahuripauguga õhku ja kolmas läks Valgejõkke, mis läbi keskpolügooni voolab. „Ta on kogu aeg seal saadaval...“ rääkis Tõnis. Mehe sõnul põletas ta puidust urni keskpolügoonil ära. „See on koht, kus ta kogu aeg kõike näeb.“

Tõnis meenutas novembrikuu keskel Kroonika usutluses ka päeva, mil ta sai teada enda venna surmast.

Sain temalt EMO numbri ja helistasin mõne minuti pärast sinna. Sain teada, et Madis on surnud. Tema surmakoht oli Viljandi maanteel. Madis suri kiirabiautos,“ räägib Tõnis, kes avalikustas sel nädalal, et maadleb ka ise tõsiste terviseprobleemidega.

Ta lisas, et sellist teadet saades (venna surmast – toim) ei ole võimalik uskuda, et see üldse võimalik on. „On see uni või ei ole. On see reaalsus või ei ole. Järgmine mõte oli – vanemad! Olin eelmisel õhtul just toonud õe lennujaamast vanematekoju Õismäele. Õde töötab Brüsselis. Ta jõudis koju samal ööl, kui Madis suri. Mõtlesin öösel kohe vanemaid teavitada, aga otsustasin, et parem, kui seda teeb kolleeg. Politseiametnikud on traagiliste sõnumite edastamiseks välja õpetatud ja oskavad seda teha delikaatselt.

Kell 6 hommikul läkski politseiametnik mu vanemate ukse taha. Nähes minu kolleegi, arvas isa, et minuga on midagi juhtunud. Õde mõtles, et ju on tal COVID ja tuldi ütlema, et jäägu karantiini. Seda, et Madisega midagi on, ei osanud keegi aimata. Saabusin kell 11 hommikul vanematekoju. Olime kõik šokis. Keegi ei osanud midagi teha.“

Rasked löögid tolle ööga ei lõppenud. Sel sügisel diagnoositi Tõnisel eesnäärmevähk.

Jaga
Kommentaarid