Aastal 1992 ETV meelelahutusprogrammi programmijuht olnud Jüri Pihel meenutab värskes Kroonikas, kuidas Janika Sillamaa Eurovisioni lauluvõistlusele saadeti. Pihel räägib, kuidas võttis kampa Jüri Makarovi ja Jaak Joala, et Eesti esindaja ja lugu lauluvõistluseks leida. Makarovil oli olemas Rock Summeri korraldamiskogemus ja Joala oli tänu nõukogudeaegse lauluvõistluse kogemusega suurte lavade spetsialist.

„Hüppasime kohe ühisesse paati, et Eesti jõuaks Eurovisionile, aga raha meil ju ei olnud. Praegu ETV nutab, et pole raha, meil ei olnud isegi raha lõhna. Makarovi targal juhtimisel müüsime Janika Sillamaa pildiga postkaarte, et võistlust finantseerida. Ostjate vahel toimus veel mingisugune loos, mille võitja sai õiguse finaali vaatama sõita,“ räägib Pihel.

„Ent enne pidi Makarov raha kokku ajama, et osalemismaks ära maksta. Ta suutis võluda välja toetuse Philipsilt ja SASilt. Janika valik oli Jaagu otsus. Usaldasin Jaaku, sest tema seisukoht oli vankumatu: valime laulja, kellega me ei hävi,“ sõnab tollane ETV meelelahutusprogrammi programmijuht.

„Jaak võttis selle riski ja mina toetasin teda, sest ei kahelnud temas. Sattusin seetõttu ka turmtule alla. Oponeerisin Kuku raadios tund aega Mikk Targoga, kes ei saanud aru, miks valisime selle artisti ja miks süsteemi ei võiks teisiti luua. Aga oli tohutult kiire! Aega ju ei antud. Täna, 30 aastat targemana, võib arvata mida tahes, sest Eurovision on lahutamatult meie rahvuskultuuri osa. Toona ei olnud meil end mitte kellegagi võrrelda. Teiste laule ei olnud kuulnud ja polnud aimu ka, kuidas end kehtestada. Ei saa astuda sisse suletud uksest ja minna otse lavale võitma, kui ei jaga mängu. Kooliraha mõttes oli see üks kuratlikult julge samm, mis tuli astuda. Julgesime minna ja meie Janika ees müts maha! Leedulased ja lätlased tol korral ju veel ei julgenud. Ja õnneks on jäänud toonased muusikapalad ka popmuusika redelipulkadele püsima,“ lausub Jüri Pihel.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid