Kroonikale antud intervjuus tunnistab Andrus Vaarik, et ei julge unistada. „Elu on niigi läinud tuhandetes kordades paremini, kui ma iial oleks osanud arvata. Mis need minu unistused loevad! Mul juba lapseeas polnud muid unistusi kui näitlejaks saamine. Madal enesehinnang on selle põhjuseks. Ega ma endal mingeid muid andeid, eeldusi ka ei leidnud. Ma ütlen, olen talupoegade poeg. Eks me kiita tahame saada ja oma tunnustusvajaduse näiteringis ma rahuldasin,“ räägib näitleja. „Mind on tabanud suurim õnn, mis inimesele võib osaks saada. Mul õnnestus oma ainsast hobist elukutse teha ja see ei olnud Nõukogude ajal sugugi iseenesestmõistetav, vaid loteriivõit. Praegu on see küll täiesti igapäevane,“ tõdeb ta.

Kust ammutab Andrus aga oma elurõõmu? „Meile õpetatakse, et õnn on kaugel, et ei tohi olla õnnelik, muidu sa ei tarbi ja ei maksa ka makse. Õnne seostatakse edukuse, välimuse, asjadega. Õnn võib olla aga väga originaalne. Igaüks võiks teha endas aeg-ajalt inventuuri ja uurida, mis teda õnnelikuks teeb,“ pakub ta. „Äkki see ei olegi iPhone`i uus mudel ja ka kuues Gucci kott ei tee enesetunnet paremaks,“ lausub näitleja.

Loe Andrus Vaarikust pikemalt edasi SIIT!

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena
Jaga
Kommentaarid