„Veel sama päeva hommikul kohtus Henry kohvikus oma poegadega, et tähistada Joonase sünnipäeva (Joonasel oli sünnipäev 6. mail, seda tähistati kohvikus 10. mail - toim.). Kingiks tõi ta Joonasele ilusa tumesinise triiksärgi ja surus tugevalt kätt. See jäi nende viimaseks kohtumiseks,“ meenutab Zuzu.

Tema sõnul oli Henry sõna otseses mõttes multitalent, kes maalis, kirjutas luulet ja muusikat, mängis pilli ja oli noorena hea sportlane. „Ning muidugi ta laulis nagu mitte keegi teine. Meil ja Henry teistel sugulastel ning lähedastel vedas. Meil oli võimalusi tema laulude kuulamiseks ilmselt rohkem, kui teistel. Ta andis meile privaatkontserte perepidudel ja sündmustel, ka mu enda sünnipäevadel, aga kõige rohkem tema juures Ruilas, kus me tihti käisime. Kord laulis ta isegi meie maakodus talgulistele. Pereliikmetel oli au kuulda ta uusi lugusid esimestena,“ räägib Zuzu.

Kuna suhtleme Zuzuga päev enne Henry matuseid ja vaid ligi nädal pärast traagilist sündmust, siis on tema hääl arusaadavalt rusutud. Paludes tal siiski ehk midagi äiapapa kohta veel lisada, elavneb Zuzu veidi ja ütleb: „Üks mu enda lemmiklugusid temalt on „Ilmaratas“, mida ta perekondlikel üritustel esitas. Tihti minu palvel. See sai ju 2019. aastal võetud ka laulupeo repertuaari ja me käisime kogu perega seda seal uhkelt kuulamas. See kõlas seal väga hästi...“

Jaga
Kommentaarid