Kroonikale antud intervjuus räägib Mähar, millal oli tema elus periood, mida ta enam hästi meenutada ei taha, aga kui see meenub, ajab see teda naerma. „Nooruses on igasugust jama olnud, aga see kõik on ju väetis mu tulevikule ja olevikule. Samas igasugune kirevus ja seiklus hajub ajapikku ära ega paelu väga enam. Sellest kasvatakse välja. Ega seda, mis olnud, ei pea hukka mõistma ega heaks kiitma või andma hinnangut, kui tore või õudne oli – kõik kuidagi tasandub aja jooksul. Mul on selliseid perioode kohati siianigi, kus ma endale ei tundu täie aruga. Igasugu ealised iseärasused toimivad ka minu puhul, aga püüan elada hetkes,“ avaldab näitleja.

„Elus on vist kõige olulisem, kui sul on suhe millessegi või kellessegi. Kui teatris ei ole näiteks vaatajal suhet lavastuse või teemaga või näitlejal suhet laval oma partneriga, puudub igasugune võimalus saada sellest elamus. Huvitavaks läheb, kui suudad suhestuda, samastuda sellega, mida vaatad, koged või jälgid,“ on Mähar kindel.

Näiteks tõi ta välja, et armastab rongisõitu, kuna saab selle ajal inimesi jälgida ja mõtteharjutusi teha. „Valin mingi inimese välja ja hakkan peas tema lugu kokku panema. Ma ei tea temast midagi, minu piirid on mu kujutlusvõime, aga vaatlus ise on väga põnev. Panen klapid pähe, valin taustaks sobiva muusika ja vaatan nagu filmi. Naudin neid olukordi väga,“ tõdeb ta.

Loe Andres Mähari kohta pikemalt edasi SIIT!

Jaga
Kommentaarid