Marju Länik meenutab laulupeol osalemist: hinges olid tohutud liigutavad emotsioonid

Värskes Kroonikas meenutavad mitmed Eesti tuntud inimesed oma laulu- ja tantsupeol osalemisi. Veel kirjeldavad nad oma emotsioone kaare all lauldes. Marju Länik kirjeldab laulupidu, kus ta osales aastal 1969, kui ta oli 11-aastane tüdrukutirts.

Marju Länik meenutab, kuidas ta oli just lõpetanud Otepää keskkooli 5. klassi, kui sõitis juuni lõpus oma kooli lastekooriga osa võtma 100 aasta juubeli laulupeost. „Varem polnud ma pealinnas käinud. Proovides tuli olla mitu päeva varem. Meid toodi kohale Otepäält spetsiaalselt tellitud BAZ-bussiga ja ööbima paigutati tollasesse Tallinna 44. keskkooli. Magasime kõik ühes suures saalis spordimattide peal ja käisime koos vetsus hambaid pesemas. Proovid toimusid mitmel päeval, tuli kellapealt kohal olla ja oodata ka, enne kui laulukaare alla saime, kuid ma ei mäleta virisemist. Kohapeal toitlustati meid suurest katlast imemaitsvate suppide ja muuga,“ kirjeldab Länik tollast laulupeo korraldust.

„Laulupeo rongkäik oli tohutult uhke ja algas Vabaduse väljakult. Praeguse linnavalitsuse ja Vene teatri ees asunud tribüünidel olid kohad sisse võtnud riigi tähtsad võimumehed ja lehvitasid möödamarssijatele. Midagi poliitilist ma juubelilaulupeost küll ei mäleta, oli täitsa meie rahva pidu,“ ütleb ta.

„Ilmatu pikk rongkäik loosungite, lippude ja erinevate laulupeosümbolitega liikus puhkpilliorkestri saatel mööda Narva maanteed Tallinna Lauluväljakule, nagu on see praeguseni. Oleksime justkui kandnud rahvariideid, aga pead ei anna, sest lapsel oli muudki meelde jätta ja vaadata. Põhiline oli see, et ära ei kaoks ega eksiks nii suures rahvamurrus.“

Veel kirjeldab Länik, et laulukaare all oli koos hiigelühiskoor. „Kindlasti laulsime üheskoos Mihkel Lüdigi „Koitu“ ja Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“, maestro ise oli dirigeerimas. Need laulud on mul sellest ajast alates pealuu sees. Oli uskumatu peomöll, ennenägematud rahvamassid ja hinges tohutud liigutavad emotsioonid, mis kaasa sain. Kontserdi lõpus loobiti dirigente õhku ja neile pandi pärjad kaela. Kui laulupeotuli tornis kustus, olid vist kõigi silmis liigutuspisarad. Kõige olulisem ongi tunne, mis on sisse jäänud – ma osalesin sellel uhkel peol, kus rahvas oli ühtne, ja laulsin seal kogu oma lapsesüdamega kogedes midagi kirjeldamatult võimast ja unustamatult ilusat. Ma olin seal, mul oli see kordumatu võimalus!“ ütleb Marju Länik.

Loe teiste tuntud eestlaste laulu- ja tantsupeo meenutusi värskest Kroonikast!