Ines on seadnud endale eesmärgiks laiendada keskkonnasõbralikku Kirivoo disain­ehete brändi ja The Rewear Company lasteriiete rendi platvormi mitmesse Euroopa riiki. Ines tunnistas Kroonikale antud intervjuus, et ta väga ei taha siduda oma äri perega. „Pigem hoian neid asju lahus nii kaua kui võimalik. Hoian isaga suhtlust muudel teemadel. Temal on oma nägemus ja minul oma – kummalgi oma missioon elus, mis motiveerib.“

Ines on pere kõige vanem laps. „Isa jõukus tekkis alles hiljem. Kui mina tuntuks sain (2004 „Hoia ja keela“), siis mu isa veel paljud ei teadnud ja temast alles hakati rohkem rääkima. Oma esimese intervjuu andsin Verni Leivakule Ōhtulehes, kes minu isa ei maininud, ning alles Kroonika viis otsad kokku. Isa on mul kõrval alati olnud, aga ma ei ole elanud luksuses, mida mõni arvata võib. Isa ju töötas ka ise ennast üles. Ta oli üheksateist, kui mina sündisin. Võite isegi mõelda, kui noor ta oli, kui pidi võtma vastutuse ja tegema kõik selleks, et end üles töötada. See kõik ei käinud üleöö, vaid nõudis aega ja tahtejõudu, et elus kuhugi jõuda. Elasime Pelgulinnas ja käisin alul Kunstigüm­naa­siumis. Linnast kolisime Tabasalu majja elama, kui rahaline olukord paranes.“

„Minu jaoks on elus väga tahtis eneseteostus ja iseseisvus. Pigem tahan ise hakkama saada. Ma ei ole väga agar vastu võtma toetusi ega abi, pigem tahan iseseisvalt hakkama saada. Seetõttu on mulle väga oluline, et „KiRiVOO“ disainehete brändi ise ehitaksin ja sellesse ka ise investeeriksin.“

Küsimuse peale, kas ettevõtluses on ta saanud toetuda ka isa rahakotile, raputab Ines pead. „Minu jaoks on elus väga tähtis eneseteostus ja iseseisvus. Pigem tahan ise hakkama saada. Ma ei ole väga agar võtma vastu toetusi või abi,“ sõnab ta.