Ansambli Meie Mees eksliikme Merike Susi pihtimus: mu vanemad armastasid alkoholi ja nad ei armastanud teineteist

Ansambli Meie Mees endine klahvpillimängija Merike Susi (56) rääkis Kroonikale antud äärmiselt avameelses intervjuus oma lapsepõlvest, mis ei olnud alkoholi tõttu just eriti roosiline. Samuti kirjeldas ta ka Meie Mehe ja enda värvikamaid seikasid seoses alkoholiga.

„Mu vanemad olid andekad inimesed, aga armastasid alkoholi ja nad ei armastanud teineteist. Laps ei saa sellest aru. Lõpuni aus olles ütlen, et mu silmad avanesid alles siis, kui olin saanud 40aastaseks. Sain aru, et mu vanemad olid tegelikult alkohoolikud,“ rääkis Susi avameelselt.

„Täitsa uskumatu pull. Ühel hetkel, kui nägin selle nurga alt, oli päris õudne. Alkoholism on ravimatu haigus, millest inimene ise aru ei saa. Teda ei saa keegi teine aidata. Taipamine peab endal tulema. Meil on häid näiteid küll. Võtame Toomas Lunge - temal tuli taipamine ja ta jättis joomise. Alkohoolikute lähedastel on kaks valikut: elada sellega või ära minna. Enamasti ei suudeta lahkuda. Õudne!“

Kunagise menubändi eksliige tõdes, et kõige selle taustal jäi tal lapsena puudu vanemate armastusest, hellusest, siirast tähelepanust ja lihtsalt aktsepteerimisest, et ta on olemas. Naise elupäästjateks olid aga õnneks onunaine ja vanavanemad.

Mis puutub aga Susi enda suhtesse alkoholi, siis naise sõnul oli Meie Mehe - kelle sponsor oli toona viinatootja Liviko - bändibussis vahel peaaegu samapalju erinevaid alkohoolseid jooke kui pille. „Kui ükskord läks ühel bändil buss põlema, siis päästeti kõigepealt alkoholikott ja alles siis hakati muid asju välja tõstma. Lõbus oli. Koduperenaised nüüd mõtlevad, et kuidas nii saab. Aga võtame maailma sellisena, nagu ta on - alkohol käib meelelahutuse juurde. Ega kõik ka ei joo, ja samas mõned ei pea kahjuks vastu ja surevadki ära,“ rääkis Susi.

„Minu keha töötas nii, et kui olin üle võtnud, siis tuli okse või uni. Ma ei tiksunud nii nagu paljud, kes võtsid napsi ja järgmisel hommikul ei mäletanud, mis ära tegid ja kus käisid. Mu keha on tark olnud, olen talle tänulik. Ühel hetkel keha ütles: stopp, nüüd on nii, et kui sa edasi napsitad, siis ei jää ellu.“

„Tundsin, et tuleb täitsa ära lõpetada. Selleks, et aru saada alkoholismi olemusest, tegin endale üsna mitmeaastase nulltolerantsi. Logisin ennast alkomaailmast täielikult välja. Ma isegi ei teadnud, kus poes alkolett asub. Lubasin endal tunda valu ja kibedust, mida olin püüdnud alkoholiga leevendada. Sain ennast nii puhtaks, et hakkasin tajuma ja nägema päris elu väga erinevate nurkade alt. Johmasus kadus ära. Olin hästi ärkvel ja klaar. Suitsetamise olin juba ammu maha jätnud. Ühel hetkel oli keha sedavõrd puhas, et kõik lõhnad, maitsed ja tajud tervenesid ja teravnesid. Oskasin nüüd alkoholismi kõrvalt näha ja mõista selle olemust.“

Loe rohkem Kroonikast!