Mihkli ja Pamela suhe sai alguse õhtusöögist, millest arenesid välja filosoofilised vestlusmaratonid voodilinade vahel, mis kestsid ööst järgmise päeva keskpäevani.

Pamela avaldas intervjuus, et Peep Vain (koolitaja – toim.) kutsus teda ühele lahedale üritusele, kus tema juhtis meditatsiooni ja Mihkel improviseeris koos kahe teise muusikuga. „See muusika oli nii teistmoodi, nii eriline – uskumatu, mida need kutid oma bändiga Slow Motion Orchestra teevad. Tegelikult olin Mihklit juba aasta varem ühel üritusel silmanud ja millegipärast oli tunne – kui jaburalt see ka ei kõlaks –, et olen selle inimesega varasemas elus kohtunud. Pärast kontserti ostsin Slow Motion Orchestra plaadi, otsisin nad Instagramis üles, ja mida ma näen – neil on null jälgijat. Hakkasin siis esimeseks jälgijaks. (Naerab.) Kirjutasin neile ka Facebooki: teete nii vaimustavat muusikat, pange aga sajaga edasi! Mul on põhimõte, et kui midagi väga meeldib, siis jaga seda inimesega, kes sind vaimustas, olgu see arst või klienditeenindaja. Mihkel vastas kohe, tänas ja lisas mind sõbralisti. Seejärel jäi me suhtlus pooleks aastaks soiku.“

Mihkel tõdes, et ka tema jaoks oli esimene kontakt seesama mainitud põgus kiri. „Kuna Pamela oli mul sõbralistis, jäid tema postitused silma ja nende hulgas ka uudis, et ta andis välja raamatu „Luuüdini paljas“. Olin siis just lahku läinud, vaba nagu Pamelagi, uutes suhtlustes. Üks minu sõbrannadest tahtis seda raamatut lugeda ja uurisin otse autorilt, kas tal oleks paar eksemplari müüa.“

Pamela lisas siia juurde: „Mihkel püüdis naisele muljet avaldada.“

Jaga
Kommentaarid