„Seda tuleb võtta kui paratamatust, mida lihtsalt ei ole võimalik likvideerida. On võimalik võidelda mõtteloiduse ja pealispinnalisusega. On võimalik juhtida tähelepanu, et võiks teinekord asjadesse süveneda või mõelda enne, kui ütled. Võib juhtida tähelepanu sellele, et kui inimesed midagi kirjutavad, siis nad enne kirjutatu ärasaatmist loeks selle läbi. Ma ju näen, kui palju on kirjavigu ja muid vigu. Pärast vabandatakse, et oi, mul läks kogemata. Sa ei lugenud enne läbi, ei parandanud! Näen seda koolis Viljandis. Kirjalikke töid esitatakse niimoodi. Toksid sõnumi ja telefon pakub sõna, aga sa ei kontrolli üle. Tuleb igasuguseid sogaseid sõnumeid. Kuidas sa saadad õppejõule mingi segase sõnumi ja pärast ütled „kogemata“?

Teine asi on rumaluse eksponeerimine. See on muutunud valdavaks. Hea küll, inimene võib minna ju mälumängusaatesse, aga ega ei pruugi kõike teadmatust eetrisse lasta. Kui on ikka nii piinlik...“.

Küsimusele, mida Peeter Volkonski arvab Eesti tõsielusaadetest, vastab ta: „Kas ma jätan sellise mulje, et olen kas või ühte sellest saatest näinud? Ma tean loomulikult, et BSH on olemas, aga ma ei ole isegi huvi pärast vaadanud neid saateid. Olen vaadanud häälesaadet ja superstaari, aga see on puhtalt uute esitajate pärast. Professionaalne huvi.“