Sarjas „Kes tappis Otto Mülleri?“ näitlev Theodor Tabor: noorena tahtsin hoopis jalgpalluriks saada
(2)
Noor näitleja Theodor Tabor, kes tegi kaasa populaarses põnevussarjas „Kes tappis Otto Müller?“, tunnistas Raadio 2 hommikuprogrammis, et unistas noorena hoopis jalgpalluri karjäärist.
„Kõik, mis veeres, see lendas,“ rääkis Theodor, et nooremana unistas jalgpalluri ametist. „Ma lootsin väiksena ikkagi FC Barcelonasse jõuda.“
Jalgpall jäi Tabori tagaplaanile gümnaasiumis õppides. „Teine elu tuli peale,“ põhjendas ta ning lisas, et samuti venisid teatriklassis õppides päevad varasemast pikemaks.
Sarjas „Kes tappis Otto Mülleri?“ peategelase lapselast kehastanud Theodor Tabor rääkis veebruari alguses Kroonikale lähemalt sellest, kuidas ta ETV vahendusel televaatajate ette jõudnud seriaali näitlema jõudis. Muu hulgas selgus, et Theodor on ka varajases lapsepõlves telesarjas näidelnud.
ETV ja Jupiteri vahendusel vaatajate ette jõudnud sarjas „Kes tappis Otto Mülleri?“ mängib võtmetegelast ehk Otto Mülleri lapselast Robertit möödunud suvel Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetanud näitleja Theodor Tabor. Värskes Kroonikas räägib Viljandi Ugala direktrissi Garmen Tabori ja vabakutselise näitleja Margus Tabori poeg sellest, kuidas ta sarja sattus ja millist tagasisidet ta oma rollile saanud on.
Theodor rääkis usutluses, et sarja sattumise juures midagi erilist ei olnud. „Sarja produtsent Kadri Kask helistas ja kutsus. Ta ütles, et kohtus minuga viimati, kui olin lasteaialaps ja mängisin „Õnne 13“ sarjas paaris stseenis koos oma ema Garmen Taboriga lauamängu. Ma isegi ei tea, kuidas talle meenusin. Sain mõned stseenid stsenaariumist ettevalmistamiseks ja läksin režissöör Rene Vilbre kontorisse casting’ule. Mind prooviti Otto Mülleri lapselapse rolli ja nii läkski. Mingit hirmu või paanikat minus ei olnud. Vastupidi – väga mõnus oli,“ kirjeldas ta toimunut.
Oma rolli eest on ta saanud palju kiidusõnu. Ka sarja režissöör Rene Vilbre leiab, et Theodor on paindlik ja stabiilne. Ka fännid on tema suurepärast kehastumist märganud. „Sain „Otto Mülleri“ puhul palju kiitvaid kirju. Olin neist jahmunud. Ei osanud arvestada, et tänatakse kirja teel. See mõjus ootamatult. Isa sai ka minu tõttu kolleegidelt kirju. Kui keegi kirjutab ilusa kirja, mõjub see väga. Ma olen kirjutajatele tänulik,“ ütles Theodor.
