„Mul on sugulased Saksamaal. Sõja ajal üks vanaonu jäi sinna ja lõi perekonna. Tema järglased ei räägi eesti keelt. Mul oli isu minna Saksamaale elama ja kooli ja oli võimalus ka,“ kirjeldas ta Kroonikale.
„Eks 16aastasena olin veel laps ja vahepeal oli tohutu koduigatsus. Ühest küljest oli hästi raske perest eemal olla, teisest küljest andis see kogemus elule nii palju juurde – iseseisvust, julgust ja keeleoskust.“
Ta õppis kõiki aineid saksa keeles. „Olen Kuressaare gümnaasiumile tänulik, et ei pidanud pärast jääma klassikursust kordama. Mõned ained ainult tegin järele, teised sain üle kanda. Oli muidugi keeruline. Õnneks mind lasti natuke vabamalt läbi näiteks matemaatikas ja füüsikas.“
Talle meenus ka üks naljakas lugu. „Kui olin kuu aega Saksamaal olnud, sõnas üks õpetaja, et seal, kus sa elad, on väga külm. Vastasin, et on jaa, on küll. Selle peale õpetaja jätkas, et teil on seal jääkarud. Mina imestasin ja vastasin, et jääkaru meil küll ei ole. Ta arvas, et olen Islandilt. Sõnad Estland ja Island on saksa keeles sarnased.“
