Saates „Käbi ei kuku...“ olid külas Jaanus Rohumaa ja tema tütar Emili, kes töötab Draamateatris näitlejana. Nad rääkisid nii oma isa-tütre suhtest kui ka meenutasid minevikku.

Saatejuht Sten Teppan palus Jaanusel meenutada lapsepõlvesündmust, millele tagasi vaadates tunneb too end siiani kõhedalt ja mida võib pidada napiks pääsemiseks. Jaanus rääkis seepeale ühe loo, mis puudutas teda ja tema klassivenda, Jaanuse head sõpra.

Jaanuse sõbra isa oli Tartu ülikoolis õppejõud ning Jaanus ja ta semu tundsid ühel korral, et nad on nagu noored keemikud. Nad otsustasid Jaanuse sünnipäevaks koos pomme teha. „Selleks ajaks mõtlesime, et teeme eriliselt suure jumaka,“ kirjeldas Jaanus sündmuste käigu algust.

„Katsetasin seda pommi kodus ja lasin ennast – enda näo ja ka käe – selle pommiga enda rõdu peal õhku. Olin pärast seda kuu aega pime. See oli ilmselt napikas mitmeski mõttes,“ rääkis ta juhtunust. Jaanus sai ravi Tartu silmakliinikus, kus arstid ta päästsid.

„Esialgne prognoos oli, et see poiss küll nägema ei hakka. Aga kuidagi moodi juhtus ime. Ja teine – nad taastasid mu näo. Nad arvasid, et mu nägu on täielikult põlenud,“ rääkis muuseumijuht veel. Millimeetri haaval oli ta nägu siiski korda tehtud.

„Sinna otsa tuli teine häda: ma hakkasin kokutama. Ma kokutasin põhimõtteliselt lavakani (lavakunstikoolini – toim) välja,“ rääkis Jaanus veel. Ta lisas, et kokutamine pani kinni mõne tee etendatavate kunstideni, kuid õnneks sai ta sellest lahti.

„See oli üks imelik õnnelik pääsemine ja pärast seda mul läksid mingid asjad ikkagi hästi klaariks. See oli ikkagi teine šanss, mis oli antud, teine elu,“ tõdes ta.

Sinu vihjest võib saada uudis

Olulist sündmust märgates tee pilt või video ja saada Delfisse. Vaatame vihje üle ja jagame sinu märkamist Eestiga. Saada vihje:

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid