AINULT PUBLIKUS: Loe põnevat katkendit Jaanus Nõgisto elulooraamatust: tungiv koputus uksele, peate kaasa tulema!
Täna kell 16 esitleb Jaanus Nõgisto Tallinnas Solarise Apollo Raamatumajas oma elulooraamatut "Jaanus Nõgisto. Vaatan korraks tagasi" ning plaati "Valge lind...tagasivaataja laulud". Esitlusel musitseerib autor koos Tõnu Timmiga.
Mahukasse elulooraamatusse on teose autor Tiina Lang koondanud Jaanus Nõgisto kui muusiku, endise rokkansambli Ruja kitarristi, telerežissööri ja purjetaja eluseigad, -hoiakud, mõttemaailma ja mälestused, millesse on pikitud ka vältimatut nõukaaja absurdi ja leppimatust, mida paljud võimaluseks pidasid. "Jaanuse kuratlikult kavalat, krutskilikku kuraasi ja lõbusat eluhoogu peegeldavad nii tema silmad silmini varjatud tuka ja ninale vajunud prilliraamide varjust kui üldine eluhoiak, kust kumab endiselt poisilikku eluenergiat ja hoogu, kuigi oma temperamenti on ta aastate jooksul vaigistanud. Saanud selle aasta jaanuaris 60aastaseks, on Jaanus endiselt mitmekülgne, loov, otsinguline ja iseendaga kompromissitu nagu nooruseski," seisab raamatu tutvustuses.
Omapoolseid lugusid temast vahendavad raamatus ka Jaanuse sõbrad, bändikaaslased ja kolleegid Tiit Haagma, Margus Kappel, Igor Garšnek, Priit Kuulberg, Rein Ottoson Olav Osolin, Mariina Mälk, Aare Varik ja Toomas Lepp.
Raamatuga kaasneb CD „Valge lind...tagasivaataja laulud“, kuhu Jaanus on valinud 11 enda loodud parimat lugu. LOE lähemalt ja osta raamat SIIT.
Tungiv koputus uksele, peate kaasa tulema
Minu kätte jäi igavene ports Ruja seltskonnas liikunud samizdati raamatuid, mis pärinesid Tartu dissidentlikest ringkondadest. Koju olin viinud näiteks Vene NSFV kirjanike manifesti ja Aleksandr Solženitsõni kirjandusliku pasa „Buddha naeratus“. Mul oli mitu väga armast ja lähedast klassivenda-sõpra, näiteks mu südamesõber Tiit Tappo, kellega rääkisime ka raamatutest, mida me hoolimata kõigest endiselt väga palju lugesime. Üks mu säravamaid klassikaaslasi oli Aarne Meensalu, kelle kunstnikunimi laulva revolutsiooni ajal oli Korsten, olid ka Riho Unt ja Ado Lintrop. Raamatutest, mida ma oma klassivendadele lugeda andsin, rääkisime ka Aime Piirsalu kinoajaloo tundides ― loll nagu ma olen, eks ole. Olin prääksatanud, et olin lugenud seda ja seda... Oma seltskonnas olin neid asju arutanud ja andnud trükiseid lugeda ka naabripoiss Arno Saarele ja Sven Grünbergile.
Mind oli hoiatatud küll, aga ma ei osanud mitte midagi karta. Trükipaber, UFOd, täiesti süütu Solženitsõni teos ― seal polnud midagi nõukogudevastast. Mitmed raamatud olid ju avalikult ilmunud Loomingu Raamatukogu sarjas.
1974. aasta kevadel oli KGBs algatatud mitmeid kohtuasju Eesti dissidentide vastu. Ajakirjanduses ilmusid artiklid nõukogude võimu reetvatest jätistest ja suurtehaste kollektiivsed hukkamõistud raamatutest, mida nad kindlasti polnud ise lugenud. Aleksandr Solženitsõn pagendati Nõukogude Liidust. Hakati pidama räiget võitlust nõukogudevastase mõttelaadi ja kultuuri vastu.
Kool lõppes ära, otsustasime oma klassi sõpruskonnaga hääletada Petserisse. Sõitsime mööda Eestit juhuslike autodega ringi, magasime heinarõukudes, oli lõbus. Veini me väga palju ei joonud. Olime, kes kellesse armunud, selline muretu olemine... Jõudsin koju, käisin linna peal ringi ja põrkasin Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli ees kokku Sven Grünbergiga, kes võttis mul varrukast kinni: “Kuule, Jaanus! Mingi jama on. Arno Saare juures oli läbiotsimine. Kas sa tead midagi?“ Mulle jõudis kohe kohale, mis värk on. Mu vanemad elasid tollal Muugal, mina oma pillide-värkidega Mustamäe korteris. Mul tekkis täielik paranoia. Olin lugenud erinevaid spioonilugusid, need on ju põnevad, eks ole? Hiilisin koju. Osa neist raamatutest, ka manifesti Vene NFSV kirjanike kongressile ja Solženitsõni „Elagem ilma valeta“, mis oli selgelt nõukogudevastane teos, põletasin lehthaaval vetsupotis ära. Õhtul viisin kirjutusmasina, millel trükkimisoskus oli mul olnud tähelepanuväärselt kiire, õue prügikasti. Plats oli puhas. Ma ei julgenud Arno Saare juurde minna, arvasin, et ta on juba vangi pandud. Oli tunne, et kohe-kohe juhtub mingi suuremat sorti jama.
Meil oli Mustamäel uksekell välja lülitatud, sest mulle käis selle plärin raskelt ajudele. Telefoni meil ka polnud, aga meil oli naabriks mingi vene mutt, kelle telefoni ma koridori kilbist salaja paralleelseks ühendasin ja sain seda kasutada siis, kui teda kodus polnud. Telefoni viskasin samuti prügikasti.
Järgmisel hommikul kell pool seitse kõlas väga tungiv koputus uksele. Ukse taga oli hallis ülikonnas blond, ent punase särava näoga noor mees. „Tervist. Mina olen Rein Sillar.“ Siis oli ta KGBs veel väike tegelane, kuid temast sai aastaid hiljem Eesti NSV KGB pealik. „Te peate kaasa tulema. Läheme kesklinna. Meil on vaja teiega rääkida!“ Läksin temaga kaasa, jalutasime Tammsaare peatusesse trolli peale. Hiljem selgus, et Rein Sillar elas Mustamäel praktiliselt minu kõrval üheksakordses majas. Sõitsime hommikul läbi suvise tühja linna. Mõtlesin, kas ma näen nüüd viimast korda neid torne, kui hakkasime Balti jaama juurde jõudma. Mind viidi Pagari tänavale, mille keldris oli olnud mitu nädalat ka mu isa enne, kui ta viidi Patarei vanglasse. Teadsin, et see on üks jube koht. (Järgneb.)
***
